Depressioon 15.08.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Mind vaevab järgmine asi.
Mõned aastad tagasi juhtus mul midagi, millest ma isegi teadlik pole. Võibolla on see ka varasemast ajast pärit. Igatahes algas see ühel suvepäeval sellega et hakkas täiesti ootamatult halb. pearinglus, iiveldus, muu selline.
Ehmusin, aga arvasin, et see on ajutine. See aga hakkas korduma, algul mitme päeva tagant, siis juba iga päev. Ja halb hakkas peale söömist. Lõpuks kui see oli juba paar kolm nädalat kestnud, ja ma umbes 10 kilo olin maha võtnud, hakkasin isegi kartma, et mis minuga toimub. Ma sattusin nagu paanikasse kui halb hakkas.
Sõbrad ja pere norisid mind, et ma näljutan end, ja tahan kõhnaks saada. Tegelikult võin vanduda, et asi polnud selles. Ma olen alati sale olnud ja ei ole väga dieetidest kramplikult kinni pidanud, pigem olen valinud mida söön ja sporti teen ka piisavalt.
Lõpuks läks asi juba nii hulluks, et ma ei suutnud enam isegi vett juua, ka sellest hakkas halb.
Siis läksin kohaliku arsti juurde. Elasin siis väikses eesti alevikus. Arst ütles selle peale, et rumal tüdruk oled, miks sa end näljutad ja saatis mind maakonna haiglasse taastuma.
Seal uuriti mind põhjalikult läbi ja kirjutati diagnoosiks depressioon.
Sõin antidepressante ja kosusin taas. Sain taas inimeseks ja süüa, mis oli põhiline.
Nüüd on sellest juba vist 4 aastat möödas, kuid nüüd on jälle midagi viltu. Siiani oli korras.
Viimased vähemalt pool aastat on mul vaikselt samad nähud tekkima hakanud, kuigi mitte nii tugevalt. Saan ikka süüa ja elada. KUID, mis mind ennast hirmutab, on see, et vahel söömise ajal mul ei tööta neelu refleks. Tõit käib suus ringi ja ma ei suuda seda neelata. Ise panen selle kõik pingelise elu arvele, aga sisimas kardan et see on vana haigus, mis mind taas kimbutama hakkab.
Tahan tõesti ravi saada, aga ei oska kuhugi pöörduda. Olen noor naine (23 aastane) ja tahan oma järgneva elu tervelt elada, mitte pabistada pidevalt, et mis minuga toimub.
Ehk oskate midagi öelda või kuidagi aidata.

Ette tänades, M 23a