Liiga kuri isa? 19.04.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Minu mehel on laste kasvatamisel selline filosoofia, et parem üks korralik nahatäis kui pidev näuksumine. Kuid minu arvates läheb ta karistades üle piiri. Meie 4-aastane poja on viimastel nädalatel jonnima hakanud. Kui lasteaiast koju toome ta õhtul, siis viriseb vahel terve tee autos, et tema tahab ratast (talle hirmsasti meeldib rattaga sõita, kuid ratas on praegu remondis ja kättesaamisega läheb aega), ta on ka arengus veidi maha jäänud ja ei saa väga hästi seletamisest aru, et ratast ei saa praegu, sest see on veel remondis jne. Ühel päeval kui lasteaiast koju tulime, siis hakkas jonnima, et tema ei taha tuppa tulla ja kui toas olime, siis ei olnud nõus riideid ära võtma ja minul ka ei lasknud võtta. Siis oligi isa arvates õige hetk last karistada, tõi rihma ja lõi ja kui laps pärast lööki nuttis (ühe korra üritas ka vastu lüüa käega) siis lõi uuesti, löömise oleks järgi jätnud siis, kui laps pärast lööki vait oleks jäänud. Kusjuures lõi nii kõvasti, et kuigi õuepüksid olid jalas, olid pärast jalgade peal sinised vorbid. Mina astusin vahele ja ütlesin, et jätku järele ja nii kõvasti küll ei tohi last lüüa. Vastuseks sain, et mina olen juba lapse jonnima õpetanud ja sellepärast tema nüüd peabki nii karmilt karistama. Minu arvates on lapse arengu teatud etapis jonn normaalne, loomulikult peab üritama last sellest välja kasvatada, kuid selline meetod tundub mulle ebainimlik. Mees arvab, et kui laps oleks hästi kasvatatud, siis ta üldse ei jonnikski. Ja et kui jonn peale tuleb, siis peab valima sellised meetodid, mis jonni kohe ruttu kustutavad. Mina arvan, et kui ise piisavalt järjekindel olla, siis kaub see jonn mõne aja pärast samuti. 2 vanemat poega (5 ja 6-aastased) enam peaaegu ei jonni, kuigi ka neil on oma jonniajad olnud (ja on nemadki isa käest rihma saanud). Kuidas ma oma meest veenda saaksin. Minu selgitused talle ei loe, alati hõõrub mulle nina alla minu venda (meid vennaga kasvatati n.ö. vabakasvatusmeetodiga, näiteks ei olnud sellest kodus eriti probleemi, kui vend 12-aastaselt regulaarselt suitsetama hakkas, peeti normaalseks, et tunnistusel on kolmed ja mõni kakski - s.t. vennal olid, mina olin üldiselt hea õpilane. Kuid vend haigestus 17-aastaselt skisofreeniasse, millel võis olla mitmeid põhjuseid - Eestis olid parasjagu üleminekuaastad, isa jõi pidevalt ja vanemad lahutasid, teda ei olnud õpetatud iseenda eest vastutama ja toime tulema ja veel muidki probleeme. Haiguse tõttu osales vend ka ühes rängas kuriteos ja on praegu psühhiaatriahaigla kinnises osakonnas sundravil), ütleb, et minu kasvatusmeetodite tagajärjel tuleks lastel sama saatus kui mu vennal. On siis jonn normaalne arenguetapp või ei? Ja mida te minu mehe kasvatusalastest vaadetest ja tegevusest arvate?

Tänades, Made