milline lahendus? 29.12.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ta käitub nagu pubekas, rasedana sain alatasa sõimata, et ma midagi kodus ei tee, ta lihtsalt ei suutnud aru saada, et mul oli kohutavalt halb olla ja ma ei jaksanud midagi teha.Rasedus peetus.Haiglast tulles pidin esimeseasjana kodu koristama hakkama.Ta ei saanud aru, et ma vajaksin peale mitmetunnist sõitu puhkust.Arst käskis pikali olla ja puhata(verejooksu oht), mees ei suutnud mõista miks pole toit valmis, miks ei koristata piisavalt...emotsionaalselt rööpast väljas ja enesetunne nõrk-ma ei jaksanud.Möödas on kaks nädalat ja kordagi pole ta mu enesetunde järele küsinud.Tahan perearsti vahetada ja sellest taas skandaal, ma läksin oma perearstiga riidu ja nüüd on uut vaja ja kuidas tema temaga edasi nüüd suhtleb.Tema plaan minna perearstilt küsima miks ma siis ikkagi perearsti vahetan.Ainuke asi selles, et perearst ei teagi veel, et plaanis ta välja vahetada ja pole ise seda öelnudki talle, pole ka kindel kas üldsegi vahetan,pole ka arstiga tülis.Ta vennal oli sünnipäev ja peetakse seda vana-aasta õhtul.Ma ei suuda sinna minna, esiteks see raseduse peetus, teiseks ma ei tunnegi neid inimesi hästi(1xaastas kohtume) ja tahaks end mõnusalt tunda sel õhtul, mitte isutuda nurgas ja süüa väga piiratud koguses sööki.Ta läheb nüüd üksi ja mina istun kodus üksinda vana-aastaõhtul ja minna pole mul kusagile.
Ta ei kallista, ta ei tunne huvi mu tegemiste vastu, ta ei räägi minuga, ta ei vii mind kusagile välja, ta ei pööra mulle tähelepanu ja kui ma seda ütlen millest ma puudust tunnen, siis ta karjub,et ta ei jõua, sest tal on nii palju tööd ja pole aega.Ütlesin, et mulle tundub nagu oleksin ta elus tühi koht st. mind nagu polekski tema jaoks olemas....ja vastus oli sa oledki.Hommikul suhtleb ta täiesti normaalselt ja meeldivalt.....oleks nagu korras kõik ja asi unustatud aga,.......see kõik kordub taas millalgi ja sama moodi, sama vaidlus.Mul valus, ma tunnen ennast nii üksi ja mul pole siin kandis ühtegi tuttavat kellega suhelda, veel vähem on kedagi kellele oma muredest rääkida.Need mured ei mahu enam kahjuks minusse.Läheksin psühholoogi juurde aga meil pole siin sellist spetsialisti ja see üks kes on....ta on minu õpetaja.
Ma tahaksin olla rõõmus ja õnnelik mitte kodus kibestuda.Mul pole tema juurest ka kusagile minna ja mul pole kedagi kelle juurde minna...perekonnata ja üksi.....üksi ka füüsiliselt kui vaimselt.....