Sundmõtted vägistamisest 11.06.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere. Pöördun Teie poole, kuna olete mulle õppejõuna tuttav ja usaldan Teid. Viimasel ajal (ca 1 aasta jooksul) on mul tekkinud häiriv komme mõtelda vägistamisest (olen ise 24 a. naine). Iga kord, kui ma mõnest vägistamisest kuulen/loen, kujutan ma ette, kuidas ma ise selles situatsioonis mehel nö. "munad maha" võtaks, kuidas ma talle rõõmuga tagasi teeks need piinad, mida tema naisterahvastele on põhjustanud, kuidas ma nad poolsurnuks peksaks või maha laseks või pussitaks (füüsiliselt kaunis teostamatu). Eriti marru ajavad mind lapsevägistajad. Ma naudin lausa mõeldes, kuidas neid eriti rafineeritult piinata enne kui neil surra laseks. Ühesõnaga: kui mõrvad, röövimised ja vargused mind reeglina külmaks jätavad, siis vägistamistest kuuldes või lugedes võin ma lausa endast välja minna. Samas aga kui ma olen seksuaalvahekorras, siis minu jaoks üks erutavamaid kujutelmasid on naist alandav seks, sellele mõeldes saan ma alati orgasmi. Pärast erutuse vaibumist on need mõtted mulle aga vastikud. Ma iseenesest ei kannata nende mõtete käes, aga mind häirib enda kahepalgelisus, nagu tahaks vägistatud saada ja samas piinaks surnuks kõik vägistajad. Enda elu vaadates ei leia ma sellisele mõttemallile mingit põhjendust. Lapsepõlv oli tavamõistes õnnelik, keegi mind ära kasutanud ei ole, praegune kooselu on suurepärane ja rahuldustpakkuv, eelmistes suhetes pole vägivalda olnud, küll aga hoolimatust. Üks tüüpiline juhus: internetis surfates sattusin kord Tartu Ringkonnakohtu otsusele grupiviisilises vägistamises, kus oli kogu lugu algusest peale üles kirjutatud. Igavene pikk oli, lugesin lõpuni läbi, endal süda kloppis, nägu oli punane peas ja käed värisesid, süda ka paha sellest, mis selle vaese naisega kõik tehti, aga lugemist pooleli ei jätnud. Pärast käisin nädal aega ringi ja haudusin "kavalaid" plaane, kuidas sellistel meestel elu eriti kibedaks teha, nagu mingi naiste kaitseingel ... See mis mind aga häirima kipub on see, et ma samadest asjadest voodis mõeldes erutuse saan, nagu tahaks, et keegi must "üle käiks", samas kui ma tean, et masohistlik seks mulle ei istuks! Äkki oleks mul teraapiat vaja? Vahel ma mõtlen, et ma olen tõsiselt haige selle koha pealt ...