Depressioon, ravimid ja kroonilineväsimus 03.07.23 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, olen 29-aastane noormees!

Minul on olnud teismelisest saati olnud pidev kurnatus ja väsimus - ei jaksa midagi teha - magan pidevalt - 10 -12 h päevas ilma, et sellest eriti kasu oleks.

Esimest korda jõudsin arsti juurde 24 aastaselt kui mind saadeti psühhiaatria juurde kaitseväest pideva väsimuse ja anhedoonia puhul (ka madala libiido pärast), kus mulle diagnoositi depressioon.

Mulle anti kõige esimesena 5mg escitalopramiumi, millest kahe esimese päevaga tekkisid ägedad ärevushood ja viha, mille tõttu pidin ravi katksestama.

Selle järgnevalt proovisin, venlafaxiini 75mg, mis esialgselt tundus, et mõjus hästi - sain puhanuna ennast välja magada, olin sotsiaalsem, tundsin toidus maitset ja muusika kuulamine oli hea. See eest kuu aega hiljem sattusin maania hoosse - rääkisin palju, kiiresti ja olin väga energiline - pidin ravi katksestama - ja mahajätmise järel oli veelgi tugevam depresioon.

Nende kahe antidepressandi tõttu ei ole ma julgenud enam midagi proovida umbes kaks aastat - proovisin ise vägisi trenni teha, süüa rohkem, sotsialiseeruda rohkem jne. Trenn ei ole mind aidanud, sotsialiseerumine pole aidanud - ma pole kunagi aru saanud miks on vaja sotsialiseeruda - ning see kui tegevus võtab ja nõuab energiat.

Olles üritanud seda meeleheitlikult ise parandada, on olnud tulemus sellest hoolimata kehv - tööd tehed või õppides ei saa mina keskendatud ning mälu on kehv - iga aastaga läinud hullemaks.

Pöördusin seekorselt ühe Soome arsti poole, kus tema arvas, et kui tekkis maania hood SNRI-st on mul bipolaarsus - hoolimata, sellest, et mul ei ole kunagi ega ka pärast seda ühtegi maania hoogu olnud. Seega ta andis mul proovida Lamictali väsimuse vastu. Proovisin 2 nädalat, kus minu väsimus oli veelgi suurem. Arst otsustas seejärel proovida quetiapini (antipsühootikkumi) - tema teooria oli selles, et see võib ehk mulle parema une anda, et järgmine päev oleks energiat rohkem. Ka kahjuks sellega olin ma maganud päevad läbi engiata.

Arst soovitas minna psühholoogide poole - kuhu vastavalt pöördusin - proovisin erinevaid psühholooge - ja kõik on öelnud mulle, et mul on olnud kohutavalt halb lapsepõlv ja nagu üks ütles mulle, et minu "lapseenergia" on kulutatud. Pidin päevikut pidama, et ülesse kirjutada 3 positiivset asja päevas ´- aga kahjuks mul ei olnud ega osanud midagi kirjutada peale magamise. Olles seal nendega mitmendat korda otsustasid nad, et ehk oleks mõtekas minna uuesti psühhiaatria juurde.

Vastavalt läksin ja mulle määrati bupropioni 150 mg ja liitiumi (150mg hommikul ja 150 mg õhtul) - olles proovinud neid mitmeid kuid - ei ole mina saanud energiat ega ka midagi polnud muutunud - mõtlesin, et lisan sellele ravimile ka otsa trenni tegemise - aga tulemus on kahjuks lootusetu. Arst soovitas uuesti pöörduda psühholoogi juurde.

Olles proovinud erinevaid ravimeid ei oska ma enam siit situatsioonist edasi minna - vavanemad on jubedalt ja mõningad sõbrad väga mures - energia on nii madal, et mul on hirm minna tööle (ei saa hakkama)

Seejärel olen hakanud ise lugema, mis muud asjad võiksid mulle energiat anda ja nn depresioonist eemale saada - magneesiumi, tsinki, b12 vitamiini, olen olnud gluteeni vabal toidul, 5-HTPd jne, aga ka kahjuks nendest ei ole olnud eriti suurtmõju olnud.

Olen hetkel seisundis, kus keskendumine on väga nõrgenenud, saan ehk midagi tehtud või õpitud päevas 1-2h, olen üritanud veelgi sotsialseeruda ja käia üritustel - aga need lihtsalt ei ole huvitavad tegevused üldse. Minu päev algab sellega, et kohe hommikul söön, joon kaks tassi kohvi, üritan 20minutit väljas joosta, kohe natukene õppida vägisi. Ja ülejäänud päevas vaatan videoid nii suvalisi kui ka õpetusvideosi väsimusest lahti saamiseks - ootan kuni jään uuesti magama.

Minu küsimus seisneb, et mida ma saaksin teha, et oma enda olukorda parandada - kas tegemist võib olla lihtsalt depresiooniga või midagi enamat nagu kroonilise väsimuse sündroom?

Lisades - vereanalüüsid on olnud korras

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Depressiooni mõiste on mitmekihiline. See võib olla nii-öelda klassikaline depressiooni triaad - põhimeeleolu langus, minoorne mõttemaailm ja pidurdatud tahteaktiivsus. Sellist depressiooni on kõigist meeleolulangustest umbes 15 protsenti.
Ülejäänud 85 protsenti on niinimetatud varjatud depressioon. Esiplaanil on sotsiaalsed, kehalised kaebused, psüühikahäiretest domineerivad unehäired, energiavaegus, madal enesehinnang, pessimism minevikus ja olevikus tehtu suhtes ning eriti häirib terendav must tulevik.
Kaua käiakse mitmete tohtrite juures, aga olulisi kehalisi häireid ei leitagi. Kõigist depressiooni tekitavatest teguritest - hingelised läbielamised, psühhotraumad, kehalised adaptatsioonihäired ja sotsiaalne staatus-toimetulek - on sotsiaalne komponent olulisim. Siit ka järeldus ravi aspektist - on vaja mõjutada-muuta kõiki neid valdkondi - see on üks valdkond.
Teine tegude valdkond on aju verevarustuse edendamine - 20% verevarustuse võimalustest läheb aju tegevuseks. Kehaline aktiivsus, jõukohane, meeldib. Aga kindlasti Enneti palve, esimene samm (vt otsinguga, see on hea aju verevarustuse edendaja ja pingete maandaja. Teen sed harjutust ise aastakümneid.
Kolmas valdkond - nn oma psühhiaater, kes teid tunneb ja siis üheskoos leida sobiv ravim. Üks ravim korraga, muidu ei tea ju, et miline ravim ja kuidas mõjub.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?