kohutav masendus.. 06.09.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lp.hingetohter,
olen sattunud kuidagi väga täbarasse olukorda,olukorda,mida ei oleks eales osanud ette kujutada.Olen olnud energiline töötav naine ning elukaaslase raha ei ole nagu kunagi vajanud,olen ise toitnud ja katnud oma alaealist poega,kuna tema isa ei toeta teda mitte kuidagi.Elukaaslasega olen koos elanud 10 aastat,alkoholi probleemi ei ole ja oskab kõiki töid ning võõrastega suheldes väga meeldiv ja kena mees...aga...nüüd kus minuga juhtus õnnetus ja olen kipsis juba teist kuud kodus,haiguslehega ei arvesta,sest kuna olen FIE ja töötanud vaid osalise tööajaga,siis minu haigusraha on minimaalne,sellega ei suudaks ma isegi oma poega toita.Nüüd siis aga on ilmnenud selline asi,et minu elukaaslasel äkki ei ole raha,et meile toitu osta,viriseb iga krooni pärast mis peab välja käima.Toitu toob koju minimaalselt ja ainult seda mida ise armastab,arvestamat minu või lapse soovidega.Kuigi palk on tal eesti keskmine,aga ajab nagu kiusu.Laps on ise omale toidu toonud,olen tema jaoks toiduraha lausa laenanud sõbrannade käest.Olukord kestab ilmselt veel,kuna ma ei saa niipea tööle minna.Ja nüüd kus mul oli juubelisünnipäev,ei teinud ta mulle isegi kingitust mitte.Tunnen ennast kui puuri pandud lind,ei näe kuskil väljapääsu.Tunnen kohutvat masendust ja ahastust,on olnud elust lahkumise mõtteid,tunnen ennast mittevajaliku ja võimetuna midagi tegema.Elukaaslase suhtumine minusse on tõrjuv ja tunnen ennast muidusööjana.Masendust lisab veel seegi,et nädal tagasi matsin oma emakese,keda pidin hooldama voodis pool aastat.Tunnen ennast hingeliselt nii kohutavalt,et ei tea kuhu peituda ja mida ette võtta.Pikad päevad olen üksinda kodus ja faktiliselt selle aja nutan kogu aeg.Ahastan,et ei ole kümne aastaga tundnud inimest kelle kõrval elan,kes minust ei hooli ja kõige suurem mure on lapse pärast,et ei suuda talle kindlustada korralikku toitu ja riiet.Kodunt välja ei saa,kuna jalg ei kanna,autot mul ei ole.Kogu aeg on tunne,et tahaks kuskile ära kaduda,päriseks ja igaveseks.Muidugi tean,et Teie ei saa mulle midagi soovitada peale lohutavate sõnade.Aga needki oleksid head ja veidigi tooksid lohutust.
Lugupidamisega Siiri

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kipsis jalg paraneb ja sügis on meil kaunis. Läbi raskuste kasvamisel laps karastub ja oskab rõõmuhetki rohkem hinnata, sellistest kasvab Tõeline Inimene. Nutmine puhastab hinge, aga liigne "vesistamine" pole kasuks. Ärge end alandage, eneseuhkus ja -väärikus olgu senisest kõrgemgi veel. Ja tüli ärge ka norige. Küll raskemad ajad mööduvad. Ja elu näitab, kas hoolitakse rohkem oma veeringutest või siis elukaaslasest.
Oo, kaunis kapitalism, sa teed inimesed jobuks, kaob inimlikkus.
Esivanemad tulid eluga toime, tulete ka Teie!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?