Mure elukaaslase pärast. 16.04.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 43 aastane 12 aastat tagasi lahutanud naine. Olen sunnitud üsna pikalt
ja algusest peale olukorda kirjeldama,vastasel korral oleks minust vist
raske aru saada. Poolteist aastat tagasi hakkasin lähemalt suhtlema mehega,
keda teadsin juba aasatkümneid. Mehe abielu oli selleks ajaks juba karile
jooksnud, kuigi elas sellel ajal veel naisega ühe katuse all. Peale aastast
suhtlemist otsustas ta kodunt siiski ära tulla ja minuga elama hakata.
Peale esimest kuud kooselu nägin,et miski teda siiski vaevab, millest ta
mulle rääkida ei tahtnud. Ühel heal päeval oli lihtsalt minu äraolekul asjad
kokku pannud, vabandava kirja jätnud ja lahkunud. Paari päeva pärast
hakkasid aga sõnumid saabuma, kus ta palus kokkusaamist, et selgitada.
Ilmnes, et ta tundis ennast minu juures võõrana, ei suutnud minu kodu oma
koduna võtta ja tema kaks täiskasvanud last olid teda mõjutanud koju tagasi
tulema. Peale paari kodus veedetud päeva ilmnes aga,et ilma minuta ta ka oma
elul mõtet ei näe. Püüdsin arusaaja olla ja suhtlesime edasi, kuni ta oma
soovides selgusele jõuaks.
Kolm kuud hiljem kolis ta jälle minu juurde - seekord siis lõplikult, nagu
ta väitis. Nüüd on aga asjad päris hulluks läinud. Elu on nagu musta-valget
värvi lint. Paar päeva täielikku õndsust ja rahu ja siis jälle krahh. Nimelt
on ta mind hakanud teiste meestega suhtlemises süüdistama. Näiteks ripub
tema rätik teises kohas, kui ta koju tuleb, või olen mina tund aega kauem
tööl. Asi on jõudnud täiesti absurdini - mind süüdistati ka selles, et
puudutasin oma väimeest, kui see meil külas käis. Kõik need süüdistused on
TÄIESTI PÕHJENDAMATUD!! Olen püüdnud teda selles igati veenda, aga ma olen
täiesti jõuetu. Kui ma olen tema käes küsinud, et kas ta TÕESTI arvab, et
mul on keegi teine, siis ta vastab, et muidugi mitte.
Kui see nn. atakk möödub, siis järgmisel päeval on ta alati ütelnud, et
muidugi pole sina selles süüdi, kõik need asjad on tema enda peas ja ta ei
saa sinna midagi parata, et need välja tulevad.
Paaril viimasel korral olen tema alatise pakkumisega- et läheme lahku, muidu
ma piinan su surnuks- juba nõustunud. Siis hakkab aga jälle hala,et ilma
sinuta mul elu ei ole ja ei tule. Minu soovitusele psühholoogi abi kasutada
ta ei reageeri - "ega ma hull ei ole!".
Nüüd võib-olla pisut sellest, miks ma ikka veel üritan - ma armastan teda,
meil on koos huvitav ja lõbus, seks on fantastiline - n.ö. hingesugulase
tunne. Lisaks sellele olen päris pikalt ka üksinda elanud ja tean, et
emotsionaalselt see mulle ei sobi.
Aga niimoodi elada - nagu köiel kõndimine! Olen nõutu ja palun abi.
Ette tänades.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lugu keeruline.
Tulge vastuvõtule ning leiate lahenduse.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?