Imelik on olla, ebaselge tunne, ei saa aru mis toimub. 17.02.23 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 18-aastane noor neiu ning ma tunnen, et mul on tõsine mure. Ma tunnen ennast vaimselt kuidagi väga halvasti / pahasti. Selle all ma mõtlen seda, et igapäeva elu on raske kuidagi, seletada seda on mul kõike raske aga igapäevaselt on olla kuidagi väga imelik, ebaselge, silme ees on selline imelik tunne nagu oleks ebareaalsus või ma ei ole vaimselt kohal siin. Selline tunne, et tahaks näo ära pesta külma veega ja lihtsalt tunda ennast normaalselt, olla rohkem kohal või ma ei tea kuidas seda täpselt seletada. Füüsiliselt olen olemas, näen normaalne välja aga seest tunnen ennast väga imelikult. See kõik on juba olnud minuga päris pikalt, kuskil selline umb 2a. Tänase seisuga on tekkinud ka mälu probleemid. Ei mäleta mida eile tegin ja noh ammugi mitte mida üleeile või eelmine nädalavahetus. See tekitab minus suurt muret, tunnen, et midagi on minuga lahti, minu tervisega. Teen sporti, toitun mitmekülgselt, söön vitamiine, liigun palju, tarbin palju vedelikke jne, sellega on korras. Uni on selline vahepealne, sellega on selline lugu, et sellega on olnud ka suur probleem. Magama jään ilusti, öösel magan ka hästi aga ärgata on võimatu, hetkel on se veidi paremaks aastatega läinud aga selline tunne on, et ma suudaksin magada lõpmatuseni. Magan alati kaua. Lähen normaalsel ajal magama aga ikka magan üle 10h. Olen maganud alati pikalt, vahepeal tuleb isegi 16h ära. See mulle ka ei meeldi. Ilma äratuskellata ei saagi ülesse vara. Kuskil 2-3a tagasi käisin ka psühhiaatri juures, siis diagnoositi mul depression ja keskmine puue ning arst tahtis, et võtaksin sisse omale antidepressante aga ma keeldusin sellest, pole kunagi olnud selle poolt, et võtta sisse mingeid rohte. Pole julgenud. Lühidalt ka sellest, et kodus pole olnud ka kõige parem olukord, kodune kasvatus on suhteliselt puudu olnud ja emaga mingit kontakti, näinud kodus lihtsalt jubedaid asju mida tegelikult laps nägema ei peaks ning olen mõelnud ka sellele, et kindlasti see kõik tuleb ka kodusest kasvatusest. Sest kodus elada mulle ei meeldinud ja tegi mind hästi närviliseks. Ühesõnaga kodus pole olnud hästi. Aga kõige rohkem muret teeb see igapäevane imelik olek, miks see on nii? Või millest see tuleb? Kas see on depressioon? Ärevushäire? Sest, et hetkel on kiire elutempo peale tulnud, käin koolis ning kooli kõrvalt ka tööl, suht raske on, õppida on vaja, tööl käija veel ja trenni ka jõuda, elan ka üksinda. Vaja jõuda kodus koristada ning poes käija. Peale kooli tööle ja öösel töölt koju ja siis vara hommikul jälle kooli ja siis jälle peale kooli tööle. Selline elu on olnud hetkel ning ma siin mõelnud kas on stress või mis asi see on ma ei saa aru. Väga häirib. Saan küll oma asjad tehtud mis vaja aga see häirib mind väga, ebaselge on olla. Keskendumine on ka probleemiks, kuulata kedagi on raske, sellesmõttes, et ei jää jutt meelde või ei kuula lihtsalt, ta räägib minuga aga samalajal ma vaatan talle otsa ja kuulan aga samas ka ei kuula. Ei saa aru, tunnen, et midagi on lahti minuga aga otseselt mingit kindlat vastust pole leidnud sellel mis lahti on. Mõtlen nüüd hakata käima psühhoterapeudi juures, rääkida elust ja oma muredest, ehk see aitab. On ka selliseid hetki veel, et ei tee asju õigeks ajaks ära ja lükkan edasi. Nagu nt autokool on pooleli jäänud, alustasin juba päris ammu sellega ja siiamaani pole teinud oma eksamit ära ja lihtsalt ei tee ja ei õpi kui on vabad päevad, tööl on vaja paljusi asju ära teha aga ikka ei tee õigeks ajaks ära. Ning viimaseks on ka see, et minu käitumine häirib mind. Olen kuidagi väga aktiivne, või selline kärsitu ja ei ole rahulik. Alati midagi seletan ja mida iganes veel. Tunnen, et tahaksin olla rahulikum inimene selline aga olen kuidagi selline vahest liiga energiline või aktiivne. Mis teie arvate milles asi on? Mis toimub? Mis aitaks? Kuhu minna ja kelle poole pöörduda ning millest alustada?


Aitäh vastamast!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Üleväsimus, stress, kodune tugi-olukord pingeline. Kool, töö, trenn - seda on palju.
Kui emaga veidigi kontakti on ja materiaalselt emal võimalik - siis jätaks tööl käimise praegu oma tegevustest välja.
Trenni koormus on ka praeguste koormuste juures ilmselt liiast. Piirduksin jalutuskäikudega.
Organism vajab und, seda vaja võimaluste piires võimaldada.
Kindlasti psühhiaatri jutule, et täpsustada: imelik psüühika, ebareaalsustunne, raske...jne.
Milline psühhiaater eelnevalt oli - selle juurde proovi saada nö järjekorrata, ruttu.
Koormust vähemaks!
Kõik tervislik - mis võimalik - püüa rakendada, kasutada.
Iga tera tervise varasalve on kasuks.
Oled tubli, leiad lahendid.
Kannatlikkst.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?