Tütar ei saa koolis käidud, raskuste ilmnemisel valib põgenemistaktika 13.03.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minu 20 a tütrel on probleemiks koolis käimine. Keskkoolis see algas-õppimisega tal probleeme ei olnud, ses mõttes, et üle jõu vaimselt see ei käinud, aga tütar ei tundud end kollektiivis hästi - tekkis see pärast murdeiga. Ebamugavus kasvas, kui keskkoolis hakkas üks õpetaja teda kiusama ja ta ei läinud esialgu ainult tema tundidesse, hiljem ka teistesse. Kaudus huvi õppimise vastu. Asi tuli ilmsiks ja koostöös õppealajuhataja ja klassijuhatajaga, saime lapse taas kooli ning lõpetas tulemuste poolest edukalt keskkooli. (õppis ühes nn eliitkoolis).
Riigieksamid õnnestusid hästi ja uksed ülikooli olid lahti. Lootsime et keskkoolis juhtunu jäi lapsepõlve, ent paraku õnnestus tal ülikoolis käia vaid ühe semestri ja jättis pooleli. Osadel eksamitel ta ikka üritas käia, aga siis lõi käega. Ütles, et talle oli raske suhtlemine võõrkeele loengutes. Vanemate eest varjas viimase võimaluseni - ütles hiljem, et oli piinlik tunnistada ja ühtlasi ei tahtnud meid kurvastada. Olgu. Ei sobinud see eriala, valis teise, läks keskeri õppeasutusse, lootuses, et seal saab hakkama. Kahjuks kordus kõik taas - nii loengutesse mitteilmumine kui vanemate eest varjamine viimase võimaluseni. Võimalik, et ta oleks saanud, kui asjaolud oleks teised olnud, aga ta sattus erialale, mida soovitati sisseastumiskatsetel, kuna tundus aruka tüdrukuna. Ta kõhkles korra, aga võttis pakkumise vastu. Sattus aga vihma käest räästa alla- eriala, millele ta vestlusel soovitatu põhjal läks, osutus liiga tehniliseks, nagu ta kartnud oligi. Pealegi olid kõik kursusekaaslased mehed. Kodus ta korra kurtis, et raske veidi ja tüdrukuid pole, ent ütles, et saab hakkama, kuigi tunneb et teised vaatavad, et mida temasugune blond siit otsib.
Õppealajuhataja on selles koolis väga hooliv - soovitas tütrel eriala vahetada ja alustada uuesti sellelt, kust esialgu plaaninud oli.
Mina aga kardan, et nii kui mingi raskus/probleem tekkib, kordub jälle sama muster. Olen mures, ega tal mingi käitumishäire ei ole kujunenud.
Ta on keskkoolist alates kurtnud, et ei sobi klassikaaslastega, kuna neil on täiesti teised huvid. Hoidis pidudelt eemale, kuna ei suitseta ega tarbi alkoholi ja tundis end sellistel pidudel võõrana. Seda ma mõistan, aga ta ei suhtle meelsasti ka meie peretuttavate ja sugulastega. Kõik nagu ootaksid temalt mingit eneseteostust, mida ta ei ole suutnud teha. Õnneks tal siiski mõned sõbrannad on (3-4), aga ma ei tea, kui palju ta neidki usaldab.
Kas selliste probleemidega tuleks pöörduda psühhiaatri või psühholoogi poole? Kas kooli jaoks tõendit tervislikel põhjustel õppepuhkuse võtmiseks saab anda vaid psühhiaater või ka psühholoog?
Kui me probleemist ei räägi, näib ta rahulik ja isegi rõõmsameelne. Samas võib ka see olla teesklus. Ta suutis mind pool aastat petta, näides muretu ja rõõmus, kui kodus käis. Võimed tal on, hea keeletaju, võõrkeelte ja kirjutamisoskus, joonistab ja mängib pilli omaette. Täna on enesehinnag kolinal veelgi langenud. Kuidas sellist noort aidata?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kas selliste probleemidega tuleks pöörduda psühhiaatri või psühholoogi poole?
Jah, kidlasti ja võimalikult ruttu, et asjale kontreetsust-selgust saada ja vastavalt sellele ka abi anda.
Psühhiaatri jutule ja tema ning ka teie, et lapsevanemana arstile vajalikku infot anda.
Probleemidele lahendid olemas.
Tegudele,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?