Meeleolukõikumine, ängistav enesekindluse puudus 05.12.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Mul on tõsised sotsiaalsed probleemid. Ma ei suuda ennast vabalt tunda ja oma emotsioone väljendada. See ei juhtu üksnes võõraste inimeste juuresolekul, vaid ka väga heade sõprade ja isegi vanematega koos olles (ehkki me saame suurepäraselt läbi.)Väiksena olin ma väga kinnine ja vaikne laps, teismeeas hakkasin ma avanema ja mõnda aega oli suhtlemine minu jaoks täiesti loomulik. Viimase paari aasta jooksul on see probleem aga tagasi tulnud ja näib aina süvenevat. Seltskonnas olles satun mõnikord niivõrd krampi, et unustan elementaarseid sõnu või oma vanuse, sünnipäeva jms. Tavapäraselt on mul kodust väljas viibides kõik lihased krampis ja hambad tugevalt kokku surutud. Mul oleksid justkui alaväärsuskompleksid, sest ma mõtlen pidevalt, et miks peaks üks või teine inimene minuga tahtma suhelda. Mis loeb talle, mida mina arvan või kuidas ma tunnen? Ennast analüüsides võin julgelt öelda, et olen üle keskmise vaimsete ja füüsiliste võimetega, kole ei ole ja huumorimeel on ka olemas. Ja sellegi poolest tunnen ma end inimeste seas nii kehvasti, et ma ei palu kunagi kelleltki abi, tänaval tuttavat nähes ma peidan end tema eest ja kui sõbrad mind välja kutsuvad, leian ma alati mõne vabnduse, et mitte minna. Isegi telefonile ma tihtipeale ei vasta.
Umbes paar korda kuus juhtub, et ma saan seletamatutel põhjustel kõigist oma kompleksidest ja barjääridest üle ja minust saab täielik seltskonnahing (need momendid on ka ainuke põhjus, miks mul on parasjagu palju sõpru). Tavaliselt juhtub nendel kordadel nii, et mu tuju aina tõuseb, kuni satun täielikku eufooriasse ja siis mõne minuti jooksul võin ma järsku muutuda uuesti kinniseks ja vaikseks. Sellele järgneb päev või paar täielikku masendust, ilma et midagi negatiivset oleks toimunud.
Enesekindluse puuduses ei ole tõenäoliselt midagi haiguslikku, aga eelpoolmainitud meeleolukõikumine paneb mind küll muretsema oma vaimse tervise pärast. (Selguse huvides mainin, et minu suguvõsas on skisofreenia diagnoositud mitmel inimesel, sealhulgas minu nooremal vennal.)
Kuidas peaksin toimima, et mitte kaotada oma sõpru ja muutuda täielikuks erakuks? Ja kuidas leida vaimne tasakaal?
Ootan väga Teie nõuandeid!
Tänan!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Oraatoriks harjutatakse, suhtlejaks harjutatakse, näitlejaks harjutatakse. Seega - olemasolev probleemistik on harjutamisega kõrvaldatav. Kehalised harjutused vabastavad liigsest pingest, tugevdavad organismi, annavad metoodika vaimseks harjutamiseks.
Alustada kehast, alustada minu Palve-Meditatsiooni harjutusest.
Teiseks - ideomotoorne treening, s.o. mõttes suurima rahuldusega viibida, olla, tegutseda nendes "probleemsetes situatsioonides." Suurima enesekindluse ja häämeelega seda ideomotoorset harjutust teha. Seda sportlased teevad, näitlejad teevad.
Kolmandaks, minu raamat "Väljavalitu" Tervisemajast alates.
Sellest alustada. Kui edusammud piisava kiirusega ei ilmne, siis uuesti ühendust võtta. Vajadusel võib mulle ka helistada ja annan tel teel juhiseid.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?