Sünnitusjärgne depressioon 22.09.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Austatud dr. Ennet,
Loodan siiralt, et oskate mu murele vastuseks midagi lohutavat kosta. Olen 35.- aastane naine ja aastase lapse ema. Mõned aastad tagasi avastati ärevushäire, mille puhul aeg- ajalt (mitte sageli) "Xanaxit" manustasin.

Rasedaks jäämine ei toimunud väga oodatult, pigem vastupidi ning otsuse tegemine oli väga raske, kuna sama ajal olin saanud kaks väga head tööpakkumist teises riigis. Karjäär on olnud seni väga tähtsal kohal ning mul on alati olnud kõrged ambitsioonid, ühes paraku ka kõrgete nõudmisetega endale. Otsustasin lapse sünnitada- ent rasedusaeg oli tänu karjäärist loobumisele väga kõhklev ja kahtlev. Käisin terve selle aja psühholoogi juures, tegin endaga meeletut tööd- ja lõpuks olin õnnelik. Tundus, et olen valmis saama emaks.
Paraku puudus vähimgi ettekujutus, mida elu lapsega endaga kaasa toob. Esimesed kolm kuud piinasid beebit gaasivalud- siis ta röökis praktiliselt lakkamatult ööl ja päeval... Lõppesid need ära, hakkasid hambad tulema. Jälle virilus... Vankris magas laps esimese aasta ainult nii kaua, kui vankrit lükati (seega a kolm tundi kord). Aasta jooksul ei ole olnud ühtegi ööd, mil oleksime saanud järjest magada õhtust hommikuni. Ei ole olnud ühtegi ööd, mil oleks saanud magada, kuniks on und. Kummalgi mehega ei ole vanemaid ega sugulasi, seega abilisi pole kuskilt võtta. Lapsehoidjat otsisime ligi kaheksa kuud, tuli üks, ei sobinud, tuli teine, sobis, ent lahkus peagi jne. jne.

Arvatakse, et laps liidab. No ega ikka ei liida küll, kisub lahku hoopis ! Mõlemad on kuude kaupa magamata, lõpmatuseni kurnatud, surmani tüdinud. Ainus jututeema on lapse kaka, magamine ja tema söök. Ennast kuude kaupa laadida ei saa. Minu vanemapalk lõppes ära, praegune sissetulek on praktiliselt null. Mees töötab kodus, aga TÖÖD ta teha ei saa, seega raha sisse ei tule. Ajatööle ta ei lähe, põhjendades, et kui ma lapsega kahekesi jään, läheksin hulluks. Võib- olla tõesti. Tänaseks on saanud lapsest küll väga arenenud, aga samas väga nõudlik laps. Temaga on palju tegeletud, teda kõikjale viidud, näidatud ja õpetatud ning tulemuseks see, et ta on harjunud oma vanematele aina piitsa andma. Miski ei meeldi- jonnib, sest teab, et ema on tema nutmisest nii väsinud, et teeb kõike selle lakkamiseks. Mänguasjad on ära tüüdanud, kogu aeg peab mõtlema välja uusi lõbustusi ja tegevusi. Oma vaba aega ei ole päevas minutikski.

Pöördusin psühholoogi poole- ei saanud tema nõuannetest mingit abi. Pöördusin psühhiaatri poole, pani diagnoosi: kohanemishäire ja sünnitusjärgne depressioon. Kirjutas antidepressandid. Algul võtsin kuu aega "Cipralexi" ja "Xanaxit" koos. Kui rahusti ära jätsin, ei mõiganud antidepressant enam üldse. Nüüdseks olen võtnud "Zolofti", kokku kuus kuud. Viimastel nädalatel see enam ei mõika, on tekkinud tasakaaluhäired ja raevuhood. Püüan olla tubli ema, kannatan kõik lapse tujud ära... aga mingil hetkel kui ta pahandust teeb, käiks kuskil nagu "krõks" ja karikas ajab üle ääre. Siis pahandan ja karjun lapse peale. Loomulikult muutub ta aina närvilisemaks, viimased ööd magab ainult süles ja sedagi tunni kaupa.

Üks ja seesama kordub päevast päeva. Kuskilt valguskiirekest ei paista. Tööle minna pole enam kuhugi, sest mind koondati. Mees raha ei teeni, sest aitab kodus mind. Psühhiaatri juurde minna pole mõtet, sest ei ole võimalik maksta eratohtrile 300.- krooni tunnist või seista kuu aega riikliku tohtri juurde järjekorras, et tema poolt tundi vastuvõtuajal raisata. Lapsehoidjale pole majanduslikult võimalik maksta. Jne. Jne. Seni, enne lapse sündi, olen tegelenud mitmete alternatiivsete eneseabimeetoditega (meditatsioon, vabastav hingamine, jooga, jumalateenistused jne.), aga nüüd on see kõik ära jäänud, sest ei ole võimalik lapse kõrvalt millegagi tegeleda. Jõudu enam ei ole.

MIDA TEHA ? Ärge ainult palun alustage triviaalselt: kui tore, et teil on laps, milline kingitus see on ! On jah kingitus ja ma armastan teda üle kõige, aga MIND enam ei ole olemas...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge minu vastuvõtule (E.,T.,K.,N.) hommikul Seewaldi Haigemajas e SA PER Psühhiaatrikliinikus. Tekitame lisanumbri.
Lugege B.Spock i raamatut "Meie laps" ja saate julgustust, näpunäiteid, juhiseid.
Ja mitte-triviaalselt - ikkagi on tore!
Kohtumiseni,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?