Sarkoom Autor: Vahur Valvere

Sarkoom on mesenhümaal- ehk tugikoest pärinev pahaloomuline kasvaja, millele on iseloomulik kiire, naaberkudesid purustav kasv. Sarkoomi tungimine naaberkudedesse raskendab tema piiride määratlemist, seetõttu tuleb operatsioonil sageli eemaldada ka osa tervest koest. Sarkoomirakud võivad vere- ja lümfisoontesse tunginult kanduda teistesse elunditesse, põhjustades neis uute kasvajate tekke. Sarkoomid esinevad enamasti nooremaealistel inimestel. Enim võivad sarkoomi tüüpi kasvajad tekkida luudes, kõhres ja pehmetes kudedes (sidekoes, rasvkoes, lihaskoes, veresoontes).

Esmaselt pahaloomulisi luukasvajaid ehk osteosarkoome diagnoositakse siiski suhteliselt harva. Sagedamini esineb luudes teiste pahaloomuliste kasvajate metastaase ehk siirdeid. Eestis avastati 2006. aastal 17 esmast luu- ja kõhrkoe pahaloomulist kasvajat, neist 12 meestel ja 5 naistel. Pahaloomuliste luukasvajate tekkepõhjuse kohta puuduvad kindlad andmed, kuid soodustavate teguritena tulevad arvesse luude radioaktiivne kiiritus ning mõned pärilikud luude ainevahetushäired. Luukasvajad arenevad sagedamini pikkade luude liigesepoolsetes otstes, kasvaja meelispaik on põlveliigese piirkond. Erandiks on kõhrkoe rakkudes arenev kondrosarkoom, mis tekib harilikult puusaliigese piirkonnas ning roietes, kuid võimalikud on ka teised paikmed. Luukasvajad on kiire kasvuga ning võivad anda siirdeid juba varajases arengujärgus. Mõnevõrra aeglasema kasvuga on kondrosarkoom, mis esineb tavaliselt eakatel inimestel. Haigusnähtudest on iseloomulikud luuvalud, eriti öösiti, punetus ja turse kasvaja piirkonnas, kasvajast kahjustatud jäseme talitlushäired, pisimagi trauma järgne luumurd.

Selliste haigusnähtude tekkimisel on vaja kiiresti minna perearsti juurde, kes annab saatekirja onkoloogi vastuvõtule. Luukasvajaid võimaldavad diagnoosida ja nende leviku ulatust määrata mitmed erinevad uurimismeetodid, sh röntgenuuring, kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia, luude stsintigraafia, kasvajast võetud materjali uurimine mikroskoobi all jt. 

Enamiku luukasvajate puhul rakendatakse eelkõige kirurgilist ravi koos keemia- ja/või kiiritusraviga. Operatsioonil eemaldatakse kasvaja ning osa ümbritsevatest tervetest kudedest, vahel on vajalik jäseme amputeerimine. Keemia- ehk tsütostaatilise ravi eesmärk on hävitada kasvajarakud. Kui keemiaravi tehakse enne operatsiooni, nimetatakse seda neoadjuvantseks, kui aga pärast operatsiooni, siis adjuvantseks keemiaraviks. Kiiritusravi aitab kasvajamassi vähendada. Kondrosarkoom ei reageeri keemiaravile ning on vaid vähesel määral kiirgustundlik. Metastaatiliste luukasvajate korral on näidustatud algkolde kirurgiline eemaldamine, millele eelneb ja järgneb keemiaravi ning olenevalt kasvaja tüübist ka kiiritusravi.

Luusarkoomide kirurgiline ravi on sageli väga traumaatiline, vahel lausa invaliidistav, seetõttu on tähtsal kohal ravijärgne rehabilitatsioon, st amputeeritud jäsemete proteesimine, jäsemete talitluse taastamine jms.

Et pahaloomulisi luukasvajaid esineb harva ning neid on keeruline diagnoosida ja ravida (eriti jäset säilitavate operatsioonide korral), siis peab selliste haigete uurimine ja raviplaani koostamine toimuma mitmete vähihaiguse spetsialistide (kirurg, keemiaraviarst, kiiritusraviarst) ja ortopeedide koostöös.