Kopsutolmustustõbi Autor: Hubert Kahn

Kopsutolmustustõbi ehk pneumokonioos on krooniline kutsehaigus, mille peamiseks iseärasuseks on sidekoe rohkenemine kopsudes. Terve kopsukoe asendumine armi meenutava, hingamistalitluseks kõlbmatu koega ongi pneumokonioosi väliste haigustunnuste – õhupuudustunde, hingelduse, köha, valude ja süveneva nõrkuse põhjus. Normaalselt õhuliselt pehme, vetruv ja roosakashall kops muutub hallikasmustaks, tihkeks ja elutuks. Pneumokonioosi diagnoositakse kopsude röntgenoloogilise uuringuga.

Kuigi ka tiheda asustusega linnade ja tööstuspiirkondade välisõhus ning elamutes, maanteedel jm satub kopsudesse tolmukübemeid, on nende hulk pneumokonioosi tekkeks ebapiisav. Praktiliselt tekib haigus niisuguse tööstusliku tolmu pideval ja rohkel sissehingamisel, mille osakesed jõuavad kopsusompudesse (peamiselt väga väikesed tolmukübemed – diameetriga alla 5 μm) ja käituvad kopsukoe suhtes agressiivselt, põhjustades kopsukoe limaskestas mikrotraumasid ja allergilis-põletikulisi reaktsioone. Kuid ka töö juures tolmu sisse hingates ei haigestu mitte kõik inimesed pneumokonioosi.

Haigestumine oleneb peamiselt neljast asjaolust: 1) tolmu liigist (selle keemilistest ja füüsikalistest omadustest); 2) tolmu hulgast õhus; 3) tolmuses keskkonnas viibimise ajast; 4) organismi tundlikkusest tolmu suhtes. Olulisim neist on tolmu liik, mille järgi ka pneumokonioose klassifitseeritakse. Kõik tolmuliigid ei ole ühtviisi ohtlikud. Mineraalsed tolmud on üldiselt kahjulikumad kui orgaanilised.

Kõige ohtlikumaks peetakse ränidioksiidiehk kvartsitolmu, mis põhjustab silikoosi. Tavaliselt kujuneb see nendel, kes on kvartsitolmuga saastatud keskkonnas töötanud 15–30 aastat. Siinjuures tuleb arvestada, et ka pärast seda, kui inimene lakkab töötamast sellises keskkonnas, jätkub kopsudesse ladestunud kvartsi sisaldavate tolmuosakeste tervist kahjustav toime. Silikoosi haigestuvad enamasti töölised, kes kaevandavad kvartsi sisaldavaid maake või töötlevad kvartsi sisaldavaid materjale.

Pideval ja rohkel sissehingamisel põhjustavad pneumokonioosi ka teised vähem ohtlikud mineraalsed tolmud: kivisöetolm – antrakoosi, rauatolm – sideroosi, ränihappe soolade ehk silikaatide (talk, tsement jt) tolm – silikatoosi. Tänapäeval peetakse kõige ohtlikumaks asbestitolmu selle kasvajaid tekitava toime tõttu. Asbestitolmu sissehingamisest tingitud pneumokonioosi nimetatakse asbestoosiks. Eestis kaevandatava põlevkivi tolm, mida on põhjalikult uuritud omaaegses Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis, on osutunud kopsukoe suhtes väheagressiivseks ja praktiliselt ei tekita pneumokonioosi, küll aga võib põhjustada kroonilist bronhiiti.

Et pneumokonioos kujuneb üldjuhul pikkamööda, peaks olema küllalt võimalusi haigestumist vältida. See eeldab kõikide vajalike tehnoloogiliste abinõude rakendamist, tööohutusnõuete täitmist, individuaalsete kaitsevahendite süstemaatilist kasutamist ja tolmuses keskkonnas töötavate inimeste tervise perioodilist kontrollimist.

Vt ka asbestoos, tolm.