Tolm Autor: Argo Soon

Tolm kujutab endast aineosakesi, mis on piisavalt väikesed, et lühemat või pikemat aega õhus heljuda. Olemuselt on tolm aerosool, kus tahked osakesed võivad olla seotud ka vedelikupiiskadega. Tolmuosakeste kuju, mass ja suurus võib olla väga erinev. Osa tolmu tekib esemete ja materjalide kulumisel ning satub õhku mingi protsessi käigus või lihtsalt tuule mõjul. Niiviisi tekkinud osakesed on üldjuhul ebakorrapärase kujuga ja küllalt suured, mistõttu need ei püsi kaua õhus. Suur osa õhus heljuvatest osakestest tekib aga mitmete füüsikaliste ja keemiliste protsesside käigus (sagedamini aurude kondensatsioon, nanoosakeste omavaheline adhesioon).  Need  osakesed  on  läbimõõdult väiksemad, sageli ka ümarama kujuga ning püsivad õhus kauem. 

Tolmu mõju tervisele sõltub esmalt tolmuosakeste läbimõõdust, mis määrab nende hingamisteedesse tungimise sügavuse: suuremad kui 40 μm läbimõõduga tolmukübemed peetuvad täielikult nina ja kurgu limaskestal, üle 10 μm läbimõõduga osakesed – ca 90% ulatuses nina limaskestal, väiksemad kui 10 μm läbimõõduga kübemed jõuavad suurtesse hingamisteedesse, 2,5–10 μm läbimõõduga osakesed peetuvad bronhiaalpuus; ainult väiksema kui 2,5 μm läbimõõduga osakesed jõuavad alveoolidesse ehk kopsusompudesse.

Seega, mida väiksemad on tolmukübemed, seda sügavamale hingamisteedesse nad tungivad ning seda tõsisem võib olla nende toime tagajärg. Kõige ohtlikumaks peetakse osakesi läbimõõduga alla 2,5 μm, mida silmaga ei näe ja mis püsivad õhus kaua. Just neid viimaseid ongi kõige keerukam õhust eemaldada.

Kõige iseäralikumad on tolmuosakesed, mille üks mõõde erineb oluliselt teisest. Kui see erinevus on rohkem kui 5-kordne, nimetatakse osakest kiuks. Pisikeste kiudude väljutamine sügavalt hingamisteedest on organismi kaitsemehhanismidel oluliselt raskem kui mis tahes ümaramate osakeste eemaldamine. Just seetõttu on kiudjas asbestitolm üks ohtlikumaid tolmuliike.

Tolmuosakeste toime organismis sõltub nende füüsikalistest, keemilistest ja bioloogilistest omadustest. Kui jämedam tolm põhjustab valdavalt mehaanilise ärrituse nähte nahal ja hingamisteede algusosas (suu, nina, kurk), siis peenema tolmu puhul prevaleerivad teist laadi toimed. Bioloogilisi omadusi kandvad osakesed võivad toimida allergeenidena, põhjustades vastava eelsoodumusega inimestel allergilisi reaktsioone. Mitmesuguste keemiliste omadustega osakesed kutsuvad aga esile mürgistusseisundeid. Mõned tolmuosakesed on keemiliselt üsna inertsed, kuid nende massiline ja pidev sattumine hingamisteedesse põhjustab seal sidekoe vohangu, mis iseloomustab kopsutolmustust.

Tubakasuits on üks näide ülipeente osakeste tekkest ja nende kahjulikust mõjust hingamisteedele. Tahkete kübemete kõrval esineb suitsus ka vedelikku ja koos moodustavad nad aerosooli; suuremad osakesed koos väiksematega avaldavad mõju bronhide limaskestale ja põhjustavad selle põletikku – bronhiiti, peenem fraktsioon aga tungib alveoolidesse, kus ilmneb nende vähki tekitav ehk kantserogeenne toime. Mõned ühendid imenduvad verre ning need võivad mõju avaldada mis tahes kehaosas või koes, näiteks nikotiini toimel ahenevad väikesed veresooned ning halveneb kudede verevarustus.

Lisaks mõjub tolm ärritavalt nahale, ummistab nahapoore ning põhjustab põletikku. Tolmuosakesed võivad toimida nahale ka keemiliselt.

Tervisele ohtlik tolm on siiski omane pigem teatud töökeskkonnale. Kodustes oludes puutume kokku nn majatolmuga. Viimast võib kirjeldada kui halli amorfset massi, mis kihiseb elust. Sõltuvalt eluruumis valitsevatest tingimustest koosneb majatolm väga erinevatest aineosakestest, nagu tekstiilikiud, inimeste ja lemmikloomade epiteelirakud, toidupudemed, õietolm jne. Selles biomassis elavad koos paljud pisiolendid: bakterid, lestalised (tolmu- ja jahulest), aga ka majasoomukad (Lepisma saccharina) ning hallitusseente eosed ja niidistiku osad. Allergia seisukohalt on väga ebasoovitav majakaaslane niiskust ja soojust armastav ämblikulaadne pisiolend – tolmulest. Kehtib tõdemus, et tolmusema õhu puhul on allergeenegi õhus rohkem. Et tolmuosakesi tekib ka põlemisprotsessi käigus, tuleb gaasipliiti või lahtisi tulekoldeid pidada samuti õhusaaste allikaks.

Võitlus tolmu ja tolmuosakeste vastu nõuab eri situatsioonides erisuguste võtete rakendamist. Kõige tõhusam viis – kõrvaldada tolmuosakeste lähtekoht – ei ole alati teostatav (kaevandused, mõõdukas paberitolm kontorites). Mõnel juhul on võimalik isoleerida end tolmusest keskkonnast (masina tolmutihe kabiin, seadmete kaugjuhtimine). Isoleerimisena võib käsitada ka tõhusate kaitsevahendite (mitmesugused respiraatorid) kasutamist. Tolmu levikut saab hoonetes tõkestada, kui õhk filtreerida. Puhaste ruumide reegel – koristada sageli ja otstarbekalt – kehtib nii kodus kui ka tolmuse töö puhul. Tolmu koguvate materjalide vältimisest võib samuti abi olla. Enamikul juhtudel saame rahuldava tulemuse vaid mitmete meetmete üheaegsel rakendamisel. Vt ka kopsutolmustustõbi, tolmulestad.