Gangreen Autor: Ants Peetsalu

Gangreeniks nimetatakse tavaliselt vereringehäiretest tingitud nekroosi ehk koekärbust. Gangreen on arteri osalise või täieliku umbumise tagajärg, mida põhjustavad veresoonte lubjastumine või mõni muu arteriseina kahjustus, embol, tromb veresoones, arteri sisekesta põletik, suhkurtõbi, surve arterile väljastpoolt, veresoonte vigastus, pikaajalised spasmid. Gangreeni laad ja ulatus sõltub tekke põhjusest, infektsiooni olemasolust, organismi üldseisundist ja kaasuvatest haigustest. Eristatakse kuiva gangreeni ja märga ehk niisket gangreeni. Järsk embolist põhjustatud arterisulgus, millega kaasneb alati tugev veresoonte spasm, põhjustab ulatuslikumat kärbust kui sama arteri sulgus muul põhjusel, mille korral spasm on tagaplaanil. Infektsiooni, eriti anaeroobse infektsiooni lisandumine kärbusele annab alati palju ulatuslikuma koekahjustuse.

Kuiv gangreen areneb jäsemel aeglaselt süveneva vereringehäire tagajärjel. Esineb sagedamini kõhnadel, kurnatud haigetel. Enamasti algab see väheveresusest (isheemiast) põhjustatud piinava valuga arterisulguse kohast kaugemal, tavaliselt jäseme lõpposas. Nahk on külm, tundetu. Vereplasma kalgendumisest muutub kärbunud kude tihedaks. Rakud lagunevad, laguneb ka punalibledes leiduv verevärvnik. Kogu kärbunud piirkond, kaasa arvatud nahk ja nahaalune sidekude, infiltreerub verevärvniku laguproduktidega ja muutub tumepruuniks või isegi mustaks. Toimub mumifitseerumine, st surnud koe kuivamine ilma mädanemiseta. Kuiv gangreen haarab osa jäsemest (harilikult jalast) ja ei progresseeru. Kärbunud ja terve koe vahel kujuneb selge piir – demarkatsioonijoon, mis asub arteri umbumise kohast pisut jäseme lõpposa poole sõltuvalt sellest, millisel määral kollateraalvereringe (veresoone kõrvalharude kaudne vereringe) on säilinud. Mumifitseerunud koes arenevad mikroobid halvasti, seetõttu ei kaasne infektsiooni. Aseptika nõuete täitmine on siiski vajalik, sest infektsioon võib areneda demarkatsioonijoonel. Organismi üldseisund kannatab kuiva gangreeni korral suhteliselt vähe, sest selliselt kärbunud koest ei imendu laguprodukte. Haige üldseisund on suhteliselt hea. See võimaldab erilise ohuta kärbunud kude eemaldada (nekrektoomia) või amputeerida jäse demarkatsioonijoonest veidi kõrgemalt.

Märg ehk niiske gangreen areneb üldjuhul kiiresti tekkivate vereringehäirete korral (emboolia, veresoonte vigastus), sagedamini tüsedatel inimestel. Tavaliselt esineb kärbuvas koes mädane või anaeroobne infektsioon, mis tekitab ulatusliku kudede lagunemise ja toksiinide (mürkide) imendumise vereringesse, põhjustades organismi mürgistusseisundi. Haige üldseisund on raske: kehatemperatuur tõuseb, pulss kiireneb, vererõhk langeb; ilmnevad šokinähud ja esineb hämarolek. Veresoonte pulsatsioon jäsemel kahjustatud piirkonnas puudub. Koed on tursunud, räpakashalli, rohelist või sinakasmusta värvi. Kahjustunud piirkond on katsudes külm. Arenev põletik kandub edasi naaberkudedele, ei esine selget piiri elusa ja kärbunud koe vahel. Märja gangreeni korral tuleb kärbunud koed eemaldada koos terve koega.

Raskekujuline veremürgistus ja kiiresti süvenev gangreen ohustavad haige elu, mistõttu võib osutuda vajalikuks jäseme amputatsioon kui elupäästev operatsioon.

Tänapäeval üritavad veresoontekirurgid ka gangreeniga jäset päästa. Kui katkenud verevarustus õnnestub taastada, piirdub amputatsioon sageli vaid hävinud varvaste eemaldamisega. Kui verevarustuse taastamine ebaõnnestub, tuleb jalg eemaldada põlvest kõrgemalt.

Vt ka gaasgangreen.