PAROXETIN HEXAL 20 MG
Toimeained: paroksetiin
Ravimi vorm: õhukese polümeerikattega tablett
Ravimi tugevus: 20mg 30TK
Retseptiravim
Pakendi infoleht: teave kasutajale
1. Mis ravim on PAROXETIN HEXAL 20 MG ja milleks seda kasutatakse
Mis ravim on Paroxetin HEXAL ja milleks seda kasutatakse
Paroxetin HEXAL on näidustatud täiskasvanute depressiooni ja/või ärevushäirete raviks.
Ärevushäired, mille raviks Paroxetin HEXAL'i kasutatakse on:
obsessiiv-kompulsiivne häire (korduv,sundmõtetest lähtuv kontrollimatu käitumine),
-
paanikahäire (paanikahood, sh kaasuva agorafoobiaga ehk kartusega avatud ruumi ees),
-
sotsiaalärevushäire (hirm sotsiaalsetes situatsioonides või nende vältimine),
-
posttraumaatiline stressihäire (traumajärgne ärevushäire)
-
generaliseerunud ärevushäire (üldine ärevus ja närvilisus).
-
2. Mida on vaja teada enne PAROXETIN HEXAL 20 MG võtmist
Mida on vaja teada enne Paroxetin HEXAL'i võtmist
Ärge võtke Paroxetin HEXAL'i:
-
kui te olete allergiline (ülitundlik) toimeaine või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud
lõigus 6) suhtes.
-
kui te kasutate või olete viimase kahe nädala jooksul kasutanud antidepressante ravimigrupist
monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorid (nt moklobemiid, linesoliid või metüültioniinkloriid
(metüleensinine; pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor, mida kasutatakse
operatsioonieelselt visualiseeriva ainena)). Kui te lõpetate ravi MAO inhibiitoriga, annab teie
arst teile juhised, kuidas alustada ravi paroksetiiniga.
-
kui te kasutate antipsühhootikume tioridasiini või pimosiidi.
Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Paroxetin HEXAL'i võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga
-
kui te võtate teisi ravimeid (vt „Võtmine koos teiste ravimitega“),
-
kui teil on probleeme neerude, maksa või südamega,
-
kui teil on epilepsia või kui teil on esinenud tõmblusi või krampe,
-
kui teile tehakse elekterkrampravi (EKR),
-
kui teil on kunagi esinenud mania episoode (kontrollimatu üliaktiivsus või mõtted),
-
kui teil on esinenud verejookse või kui te kasutate ravimeid, mis soodustavad veritsuste teket
(siia kuuluvad ravimid, mida kasutatakse vere vedeldamiseks, näiteks varfariin, tritsüklilised
antidepressandid, antipsühhootikumid, nagu perfenasiin või klosapiin, põletiku- ja valuvastased
mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, nagu atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen, tselekoksiib,
etodolak, diklofenak, meloksikaam jt),
-
kui te kasutate tamoksifeeni, et ravida rinnavähki või viljakusprobleeme. Paroxetin HEXAL
võib tamoksifeeni toimet vähendada. Teie arst võib soovitada teil võtta teist antidepressanti,
-
kui teil on suhkurtõbi,
-
kui naatriumi (soola) hulk teie veres on liiga madal (sest te olete nt madala naatriumisisaldusega
dieedil või teil on tsirroos). Eakatel inimestel on sagedamini vere naatriumisisaldus madal.
-
kui teil on glaukoom (kõrgenenud silmasisene rõhk),
-
kui te olete rase või planeerite rasedust (vt „Rasedus ja imetamine“),
-
kui te olete alla 18-aastane (vt „Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel“).
Lapsed ja alla 18-aastastel noorukid
Paroxetin HEXAL’i ei tohi tavaolukorras kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Lisaks
tuleks silmas pidada, et alla 18-aastastel lastel esineb antud ravimgruppi kuuluvate preparaatide
kasutamisel suurenenud risk kõrvaltoimete, nagu näiteks enesetapukatse, suitsiidimõtted ja vaenulik
käitumine (peamiselt vägivaldsus, vastanduv käitumine ja viha), tekkeks. Sellele vaatamata võib arst
Paroxetin HEXAL’i määrata ka alla 18-aastastele patsientidele juhul, kui ta leiab, et see on patsiendi
huvides. Kui teie arst on Paroxetin HEXAL’i välja kirjutanud alla 18-aastasele isikule ning te soovite
seetõttu konsultatsiooni, pöörduge uuesti oma arsti poole. Informeerige oma arsti, kui alla 18-aastasel
Paroxetin HEXAL’i kasutajal tekib või süveneb mõni ülalloetletud kõrvaltoimetest. Lisaks ei ole
antud vanusegrupis veel tõestatud Paroxetin HEXAL’i kasutamise pikaajaline ohutus kasvamisele,
küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.
Enne kui teie enesetunne paraneb, peate võib-olla seda ravimit kaua võtma.
Paroxetin HEXAL-ravi lõpetamise vajadusel ei tohi seda järsult teha. Enne ravi täielikku lõpetamist
tuleb annust järk-järgult vähendada. Selle kohta küsige nõu raviarstilt.
Enesevigastamise- ja enesetapumõtted ning depressiooni või ärevushäire süvenemine (või
halvenemine)
Kui teil on on depressioon ja/või ärevushäired, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või
enesetapumõtteid. Need võivad tekkida sagedamini kui te hakkate võtma esimest korda
antidepressante, sest need ravimid nõuavad toimimiseks aega (tavaliselt umbes kaks nädalat, kuid
vahel kauem).
Teil võivad sellised mõtted tõenäolisemalt tekkida:
-
kui olete varem mõelnud enesetapule või enesevigastamisele.
-
kui olete noor täiskasvanu. Informatsioon kliinilistest uuringutest on näidanud suurenenud
suitsidaalse käitumise riski psühhiaatriliste häiretega noortel täiskasvanutel (alla 25-aastased),
keda raviti antidepressandiga.
Kui teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või
minge otsekohe haiglasse.
Teil võib abi olla sõbrale või sugulasele rääkimisest, et olete depressioonis või kannatate ärevushäire
all ning paluda neil seda infolehte lugeda. Te võite paluda neil öelda, kui nende arvates teie
depressioon või ärevushäire halveneb või kui nad on mures muutuste pärast teie käitumises.
Oluline informatsioon mõningate Paroxetin HEXAL’i kõrvaltoimete kohta
Paroxetin HEXAL’i kasutamise ajal võib mõnel patsiendil tekkida akatiisia, mida iseloomustab
rahutus já võimetus rahulikult seista või istuda. Mõnel patsiendil võib tekkida serotoniini sündroom,
millele on iseloomulikud järgmised sümptomid: segasusseisund, rahutus, higistamine, värisemine,
hallutsinatsioonid (veidrad hääled või nägemused), lihaste äkilised tõmblused või südame
löögisageduse kiirenemine. Kui teil esineb mõni nimetatud sümptom, pöörduge oma arsti poole.
Paroxetin HEXAL’i kõrvaltoimete kohta, vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“.
Muud ravimid ja Paroxetin HEXAL
Teatage oma arstile apteekrile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis
tahes muid ravimeid.
Teatud teised ravimid võivad mõjustada Paroxetin HEXAL’i toimet või Paroxetin HEXAL võib nende
toimet mõjustada. Mõned neist on loetletud allpool:
-
monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorid (depressiooniravimid, sh moklobemiid);
-
antipsühhootikumid tioridasiin või pimosiid;
-
põletiku- ja valuvastased ravimid atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen või teised mittesteroidsed
põletikuvastased ravimid (MSPVA), nagu tselekoksiib, etodolak, diklofenak ja meloksikaam;
-
valuvaigistid tramadool ja petidiin;
-
metoprolool, beetablokaator, mida kasutatakse kõrge vererõhu ja südameprobleemide raviks;
-
pravastatiin, ravim, mida kasutatakse vere suure kolesteroolisisalduse vähendamiseks;
-
triptaanid, mida kasutatakse migreeni raviks (nt sumatriptaan);
-
metüültioniinkloriid (metüleensinine);
-
teised antidepressandid, sh selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ja tritsüklilised
antidepressandid, nagu klomipramiin, nortriptülliin ja desipramiin;
-
toidulisand L-trüptofaan;
-
teatud psühhiaatriliste häirete raviks kasutatavad preparaadid liitium, risperidoon, perfenasiin,
klosapiin (antipsühhootikumid);
-
fentanüül, mida kasutatakse anesteesiaks või kroonilise valu raviks;
-
inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) ravimite fosamprenaviiri ja ritonaviiri
kombinatsioon;
-
liht-naistepuna (depressiooni raviks kasutatav taimne preparaat);
-
epilepsia ravimid fenütoiin, naatriumvalproaat või karbamasepiin;
-
tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire raviks kasutatav atomoksetiin;
-
protsüklidiin, mida kasutatakse Parkinsoni tõve poolt põhjustatud treemori raviks;
-
vere vedeldamiseks kasutatavad ravimid (antikoagulandid), nagu varfariin;
-
teatud antiarütmikumid (propafenoon, flekainiid);
-
vererõhu ja südamehaiguste raviks kasutatav beetablokaator metoprolool;
-
tuberkuloosi ja leepra ravim rifampitsiin;
-
antibiootikum linesoliid;
-
rinnavähi või viljakusprobleemide raviks kasutatav tamoksifeen.
Paroxetin HEXAL koos toidu ja joogiga
Paroxetin HEXAL’i kasutamise ajal ärge tarvitage alkoholi. Alkohol võib halvendada teie sümptomeid
või kõrvaltoimeid. Võttes Paroxetin HEXAL tablette hommikul koos toiduga, saab vähendada esineda
võivat halba enesetunnet (iiveldust).
Rasedus, imetamine ja viljakus
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.
Rasedus
Teatage oma arstile kohe, kui olete rase, arvate, et olete rase või planeerite rasedust. Laste puhul, kelle
emad kasutavad Paroxetin HEXAL’i esimeste raseduskuude jooksul, on olnud mõned teated, mis
näitavad kõrgenenud väärarengute riski, eriti südamega seotud sünnidefekte. Keskmiselt sünnib
elanikkonnas üks südamerikkega laps 100 lapse kohta. Emade puhul, kes kasutavad Paroxetin
HEXAL’i, tõuseb see kahe juhuni 100 lapse kohta.
Juhul kui te rasestute, otsustab arst, kas on vajalik valida teine ravim või Paroxetin HEXAL’i
kasutamine järk-järgult katkestada. Teatud situatsioonides võib arst otsustada, et peaksite ravimi
kasutamist jätkama.
Kui kasutada ravimeid nagu Paroxetin HEXAL raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib vastsündinutel
tõusta tõsise terviseseisundi risk, mida nimetatakse vastsündinu püsivaks pulmonaalseks
hüpertensiooniks. Sel juhul on vererõhk lapse südame- ja kopsudevahelistes veresoontes liiga kõrge.
Kui te võtate Paroxetin HEXAL’i kolme viimase raseduskuu ajal, võivad teie vastsündinul esineda ka
teised tervisehäired, mis tekivad tavaliselt esimese 24 tunni jooksul pärast sünnitust. Sümptomid on:
-
hingamisraskused,
-
sinakas nahk või kehatemperatuuri kõikumine,
-
sinised huuled,
-
oksendamine või toitumisraskused,
-
tugev väsimus, uinumisraskused või pidev nutmine,
-
kanged või lõtvunud lihased,
-
värisemine, ärevus või krambid.
Kui teie vastsündinul tekib pärast sünnitust mõni nendest sümptomitest või teil on mure vastsündinu
tervise pärast, võtke ühendust oma arsti või ämmaemandaga, kes saab teile nõu anda.
Imetamine
Paroxetin HEXAL eritub väga väikeses koguses rinnapiima. Teatage arstile, kui te imetate last. Otsus,
kas jätkata ravi ajal rinnaga toitmist, tuleb teha koos arstiga.
Viljakus
Paroksetiin on näidanud loomkatsetes sperma kvaliteeti vähendavat toimet. Teoreetiliselt võib see
mõjutada viljakust, kuid mõju inimese viljakusele ei ole veel täheldatud.
Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Paroxetin HEXAL võib põhjustada selliseid kõrvaltoimeid nagu pearinglus, segasusseisund, unisus või
nägemise hägustumine. Kui teil tekivad need kõrvaltoimed, ärge juhtige autot ega kasutage masinaid.
Paroxetin HEXAL sisaldab mannitooli
Ravim sisaldab mannitooli, mis võib omada nõrka lahtistavat toimet.
3. Kuidas PAROXETIN HEXAL 20 MG võtta
Kuidas Paroxetin HEXAL'i võtta
Võtke seda ravimit alati täpselt nii nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage
nõu oma arsti või apteekriga.
Täiskasvanud:
Depressioon: Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib raviarst annust suurendada kuni 50
mg ööpäevas.
Obsessiiv-kompulsiivne häire: Soovitatav algannus on 20 mg ööpäevas. Soovitatav säilitusannus on 40
mg ööpäevas. Raviarst võib vajadusel annust suurendada maksimaalselt kuni 60 mg ööpäevas.
Paanikahäire: Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas, soovitatav säilitusannus on 40 mg. Raviarst
võib annust suurendada maksimaalselt kuni 60 mg ööpäevas.
Sotsiaalärevushäire: Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Raviarst võib annust suurendada
maksimaalselt kuni 50 mg ööpäevas.
Neeru/maksapuudulikkus: Kui teie neeru- või maksafunktsioon on vähenenud, siis peate kasutama
normaalsest väiksemaid annuseid. Enne Paroxetin HEXAL-ravi alustamist teavitage raviarsti sellest,
kui teil on neeru- või maksafunktsioon vähenenud.
Eakad
Üle 65-aastastele patsientidele on maksimaalne annus 40 mg ööpäevas.
Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Paroxetin HEXAL'i ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel - vt lõik 2 "Mida on
vaja teada enne Paroxetin HEXAL'i võtmist".
Ravimit tuleb manustada hommikul koos söögiga.
Tablett tuleb neelata alla närimata koos suure klaasitäie veega.
Kui te võtate Paroxetin HEXAL'i rohkem kui ette nähtud
Kui olete liiga palju Paroxetin HEXAL'i manustanud, siis võtke kiiresti ühendust arsti või haiglaga.
Üleannustamise korral on vajalik hospitaliseerimine.
Üleannustamisel võivad esineda ükskõik millised ravimist põhjustatud kõrvaltoimed (vt lõik 4
„Võimalikud kõrvaltoimed“) või järgmised haigusnähud: palavik, lihaste kontrollimatu pingulolek.
Kui te unustate Paroxetin HEXAL’i võtta
Kui te unustasite Paroxetin HEXAL’i võtta, tehke seda niipea, kui see teile meenub. Kuid kui lähedal
on juba järgmise annuse võtmise aeg, jätke ununenud annus vahele ja jätkake tavapärase
raviskeemiga. Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.
Kui te lõpetate Paroxetin HEXAL’i võtmise
Ärge lõpetage Paroxetin HEXAL’i võtmist eelnevalt arstiga konsulteerimata. Kui katkestate ravimi
kasutamise järsult pärast selle pikaajalist kasutamist, võivad teil tekkida ärajätunähud (pearinglus,
sensoorsed häired nagu tuimus või "sipelgate jooksmine",
mida nimetatakse paresteesiaks, elektrilöögi taoline tunne ja kohin kõrvus), unehäired (sealhulgas
intensiivsed unenäod), iiveldus, kõhulahtisus, peavalu, kiire ja ebaregulaarne südametegevus
(südamepekslemine), värin, higistamine, nägemishäired või erutatus, ärevus, ärrituvus või segasus
oma asukoha suhtes (desorientatsioon). Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja
mööduvad iseenesest kahe nädala jooksul. Mõnel patsiendil võivad need sümptomid olla siiski
raskemad või püsida kauem. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi kasutamise
lõpetamist.
Kui te lõpetate ravi Paroxetin HEXAL’iga, aitab teie arst teil annust aeglaselt nädalate või kuude
jooksul vähendada - see peaks aitama teil ärajätunähtude tekke võimalust vähendada. Üks võimalus
seda järk-järgult teha on vähendada Paroxetin HEXAL’i annust 10 mg võrra nädalas.
Juhul kui teil tekivad ravi lõpetamisel ärajätunähud, võib teie arst otsustada, et te peaksite annuseid
vähendama veel aeglasemalt. Kui teil tekivad ravi lõpetamisel rasked ärajätunähud, kontakteeruge
koheselt oma arstiga. Teie arst võib teile soovitada uuesti ravimit kasutama hakata ning proovida
annust aeglasemalt vähendades ravi lõpetada.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
4. Võimalikud kõrvaltoimed
Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Allpool loetletud kõrvaltoimed on jaotatud esinemissageduse järgi. Esinemissagedused on määratud
järgmiselt:
väga sage (enam kui 1 patsiendil 10-st),
sage (1 patsiendil 100-st kuni 1 patsiendil 10-st),
aeg-ajalt (1 patsiendil 1000-st kuni 1 patsiendil 100-st),
harv (1 patsiendil 10000-st kuni 1 patsiendil 1000-st)
väga harv (vähem kui 1 patsiendil 10000-st),
teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Vere-ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: ebanormaalne veritsus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (enamasti verevalum).
Väga harv: trombotsütopeenia (vereliistakute vähesus).
Immuunsüsteemi häired
Väga harv: allergilised reaktsioonid (sh nõgestõbi ja angioneurootiline turse).
Endokriinsüsteemi häired
Väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH) (mille sümptomid on segasus,
ja ülemäärane vee joomine).
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: kolesteroolisisalduse suurenemine, söögiisu vähenemine.
Harv: hüponatreemia (naatriumivaegus veres).
Hüponatreemiat on kirjeldatud peamiselt eakatel patsientidel ning mõnikord on see tingitud
antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist.
Aeg-ajalt: kui teil on diabeet, siis võib Paroxetin HEXALi võtmise ajal väheneda kontroll vere
suhkrusisalduse väärtuste üle. Palun arutage oma arstiga kas teil on vaja kohandada teie insuliini või
suukaudsete diabeediravimite annust.
Psühhiaatrilised häired
Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebanormaalsed unenäod (sh hirmuunenäod).
Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid.
Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon (võõrdumine iseenesest), paanikahood,
akatiisia (võimetus paigal püsida) (vt lõik 4.4).
Sagedus teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine, agressioon (kallaletung).
Paroksetiinravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset
käitumist (vt lõik 4.4).
Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.
Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus, treemor (värin), peavalu, keskendumishäired.
Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired (tahtmatud liigutused, värisemine, lihaste jäikus ja lihaste
kokkutõmbed).
Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom.
Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomiteks võivad olla agiteeritus, segasus, higistamine,
hallutsinatsioonid, hüperrefleksia (reflekside elavnemine), müokloonus (sundliigutus), külmavärinad,
tahhükardia (kiirenenud südametegevus) ja treemor).
Olemasolevate liikumisaparaadi haigustega või neuroleptikume kasutatavatel patsientidel on mõnikord
täheldatud ekstrapüramidaalhäirete, sh orofatsiaalse düstoonia (suu ja näopiirkonna lihastoonuse häire)
teket.
Silma kahjustused
Sage: hägune nägemine.
Aeg-ajalt: müdriaas (pupillide laienemine) (vt lõik 4.4
Väga harv: äge glaukoom (rohekae).
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sagedus teadmata: tinnitus (lisamüra kõrvus).
Südame häired
Aeg-ajalt: siinustahhükardia (kiirenenud südametegevus).
Harv: bradükardia (aeglustunud südametegevus).
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: mööduv vererõhu tõus või langus, posturaalne hüpotensioon (asendimuutusega seotud
madal vererõhk).
Paroksetiinravi järgselt on kirjeldatud mööduvat vererõhu tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva
hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: haigutamine.
Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus.
Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus.
Väga harv: seedetrakti verejooks.
Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.
Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit ehkmaksapõletik), mõnikord koos ikterusega (naha ja
silmavalgete kollasus) ja/või maksapuudulikkus).
Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turuletulekujärgselt on samuti väga harva
kirjeldatud maksahaiguste esinemist (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus).
Paroksetiinravi katkestamist tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise korral.
Naha- ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: higistamine.
Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus.
Väga harv: rasked nahareaktsioonid
Kui teil tekib punetav ja kublaline nahalööve, laugude, näo, huulte, suulimaskesta või keele turse,
nahasügelus, hingamisraskus (õhupuudustunne) või neelamisraskus või kui teil tekib nõrkustunne või
pearinglus, mis põhjustab kokkukukkumise või teadvuse kaotuse, siis võtke ühendust oma arstiga või
minge kohe lähimasse haiglasse.
Neeru- ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: uriinipeetus, uriinipidamatus.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired.
Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa (vere suur prolaktiiniisisaldus/piimavoolus).
Väga harv: priapism (pikaajaline valulike erektsioon).
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: liigesevalu, lihasvalu
Peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel on uuringud näidanud SSRI-sid ja tritsüklilisi
antidepressante kasutavatel patsientidel luumurdude riski suurenemist. Riski suurenemise põhjus on
teadmata.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia (jõuetus), kehakaalu suurenemine
Väga harv: perifeersed tursed.
Sümptomid, mis esinevad Paroxetin HEXAL-ravi lõpetamisel:
Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu.
Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus,
nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus.
Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil
võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad (2...3 kuud või isegi kauem). Seetõttu on selliste
kõrvaltoimete vältimiseks soovitatav ravi lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt ka ”Kui te
lõpetate Paroxetin HEXAL’i võtmise).
Laste ja noorukitega läbividud kliinilistes uuringutes esinenud Täheldati järgmiste kõrvaltoimete teket.
Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja
suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite
kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust ilmnes eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel
ja eriti alla 12-aastastel lastel.
Muud täheldatud kõrvaltoimed olid: vähenenud söögiisu , treemor, higistamine, hüperkineesia,
agitatsioon, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), peamiselt naha ja limaskestade
veritsemisega seotud kõrvaltoimed.
Pärast paroksetiinravi lõpetamist või annuse vähendamise perioodil ilmnenud kõrvaltoimed on:
emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse),
närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu.
Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla
ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada
www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.
5. Kuidas PAROXETIN HEXAL 20 MG säilitada
Kuidas Paroxetin HEXAL'i säilitada
Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil. Kõlblikkusaeg viitab selle
kuu viimasele päevale.
Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära
ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda
6. Pakendi sisu ja muu teave
Mida Paroxetin HEXAL sisaldab
-
Toimeaine on paroksetiin (veevaba paroksetiinvesinikkloriidina).
-
Abiained on mannitool, mikrokristallilinene tselluloos, kopovidoon, naatriumglükollaattärklis
(A tüüp), veevaba kolloidne ränidioksiid, magneesiumstearaat, hüpromelloos, talk,
titaandioksiid (E171).
Kuidas Paroxetin HEXAL välja näeb ja pakendi sisu
20 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega kaheks jaotatud 9 mm läbimõõduga tablett,
millele on kantud kood PX 20. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
40 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega neljaks jaotatud 11mm läbimõõduga tablett,
millele on kantud kood PX 40. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
Pakendi suurused:
20 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti.
40 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Müügiloa hoidja
Müügiloa hoidja
Hexal AG
Industriestrasse 25
Holzkirchen 83607
Saksamaa
Tootjad
Salutas Pharma GmbH
Otto-von-Guericke-Allee 1
D-39179 Barleben
Saksamaa
või
Lek Spolka Akcyjna
50 C Domaniewska Str.
02-672 Warsaw
Poola
Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.
Sandoz d.d. Eesti filiaal
Pärnu mnt 105
11312 Tallinn
Tel: +372 6652 400
Infoleht on viimati kooskõlastatud märtsis 2015
Ravimi omaduste kokkuvõte
Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF
1. Ravimpreparaadi nimetus
Paroxetin HEXAL 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Paroxetin HEXAL 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis
Üks tablett sisaldab:
20 mg või 40 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinikkloriidina 22,2 mg või 44,4 mg).
INN. Paroxetinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. Ravimvorm
Õhukese polümeerikattega tablett
20 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega kaheks jaotatud 9 mm läbimõõduga tablett,
millele on kantud kood PX 20. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
40 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega neljaks jaotatud 11 mm läbimõõduga tablett,
millele on kantud kood PX 40. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
4. Kliinilised andmed
4.1. Näidustused
Depressioon.
Obsessiiv-kompulsiivne häire.
Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.
Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia.
Generaliseerunud ärevushäire.
Posttraumaatiline stressihäire.
4.2. Annustamine ja manustamisviis
Depressioon: Soovitatav algannus on 20 mg ööpäevas. Seda võib vajadusel järk-järgult tõsta,
suurendades vähemalt kahenädalaste intervallidega annust 10 mg kaupa, patsiendi terapeutilisest
vastusest olenevalt maksimaalselt kuni 50 mg-ni ööpäevas.
Nagu kõigi antidepressantide kasutamisel tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt
kliinilisele vajadusele 2…3 nädala möödumisel pärast ravi algust.
Obsessiiv-kompulsiivne häire: Soovitatav annus on 40 mg ööpäevas, kusjuures algannus on 20 mg
ööpäevas. Vajadusel võib annust järk-järgult suurendada vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg
kaupa patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt, maksimaalselt kuni 60 mg-ni ööpäevas.
Paanikahäire: Soovitatav annus on 40 mg ööpäevas, kusjuures algannus on 10 mg ööpäevas.
Vajadusel võib annust järk-järgult vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg kaupa patsiendi
terapeutilisest vastusest olenevalt suurendada, maksimaalselt kuni 60 mg-ni ööpäevas.
Madalat algannust soovitatakse selleks, et minimiseerida paanika sümptomite võimalikku ägenemist
paanikahäire ravi alguses.
Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia: Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust järk-
järgult vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg kaupa patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt
suurendada, maksimaalselt kuni 50 mg-ni ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt
lõik 5.1).
Generaliseerunud ärevushäire: Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Patsientidele, kes ei allu 20 mg
annusele, võib annust järk-järgult 10 mg-ste annustena suurendada kuni 50 mg-ni ööpäevas, vastavalt
kliinilisele vajadusele. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).
Posttraumaatiline stressihäire: Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Patsientidele, kes ei allu 20 mg
annusele, võib annust järk-järgult 10 mg-ste annustena suurendada kuni 50 mg-ni ööpäevas, vastavalt
kliinilisele vajadusele. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).
Üldinformatsioon
Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud
Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud annuse
vähendamise skeem nägi ette ööpäevase annuse vähendamist 10 mg kaupa nädalaste intervallide järel.
Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatuse sümptomid, võib kaaluda
eelnevalt kasutatud annuse uuesti kasutuselevõtmist. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist,
kuid väiksemate osade kaupa.
Patsientide erigrupid
Eakad patsiendid
Eakal patsiendil võib paroksetiini plasmakontsentratsioon suureneda, kuid kontsentratsioonivahemik
kattub osaliselt nooremate patsientide omaga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega.
Annuse suurendamine võib olla näidustatud, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg ööpäevas.
Lapsed ja noorukid (7…17-aastased)
Laste ja noorukite raviks ei tohi paroksetiini kasutada, sest kontrollitud kliiniliste uuringute
tulemusena on leitud, et paroksetiini kasutamisel suureneb suitsidaalse käitumise ja vaenulikkuse
tekkimise oht. Peale selle ei ole ravimi efektiivsust neis uuringutes piisavalt tõestatud (vt lõigud 4.4 4.8).
Alla 7-aastased lapsed
Alla 7-aastastel lastel ei ole paroksetiini kasutamist uuritud. Kuna paroksetiini ohutus ja efektiivsus
selles vanusegrupis ei ole kindlaks tehtud, ei tohi seda kasutada.
Neeru- või maksapuudulikkusega patsiendid: Raske neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens
< 30 ml/min) või raske maksapuudulikkusega patsientidel võib esineda kontsentratsiooni tõus plasmas.
Seetõttu tuleb kasutada iga näidustuse korral madalamaid annuseid kui soovituslikud.
Ravi kestus:
Sümptomitest vabanemises veendumiseks tuleb patsiente ravida piisavalt pikka aega. Depressiooni
korral võib selle perioodi pikkus olla mitu kuud ning obsessiiv-kompulsiivse ja paanikahäire korral
isegi pikem. Ravi peab jätkuma vähemalt 3 kuud (tavaliselt 6 kuud) pärast kliinilist vastust.
Paroksetiini on soovitatav manustada üks kord ööpäevas hommikuti söögi ajal.Õhukese
polümeerikattega tablett tuleb alla neelata ja seda ei tohi katki närida.
Sotsiaalsed foobiad:
Platseeboga kontrollitud kliinilised uuringud näitasid paroksetiini efektiivsust selle näidustuse korral
3-kuulise kestusega ravi jooksul. Pikaajalist efektiivsust ei ole tõestatud.
Võõrutusnähtude tekke vältimiseks tuleb ravi lõpetamisel annuseid vähendada vähehaaval (vt lõigud
4.4 ja 4.8).
4.3. Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.
Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega.
Erandlikel asjaoludel võib kombineerida paroksetiini linesoliidiga (antibiootikum, mis on pöörduva
toimega mitte-selektiivne MAO inhibiitor), kui on tagatud abivahendid serotoniini sündroomi
sümptomite ja vererõhu tähelepanelikuks jälgimiseks (vt lõik 4.5).
Paroksetiinravi võib alustada:
-
kaks nädalat pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga või
-
vähemalt 24 tundi pärast ravi lõpetamist pöörduva toimega MAO inhibiitoriga (nt moklobemiid,
linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine; operatsioonieelne visualiseeriv aine, mis on
pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor)).
Paroksetiinravi lõpetamise ja mistahes MAO inhibiitorite kasutamise alustamise vahele peab jääma
vähemalt üks nädal.
Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis tioridasiiniga, sest sarnaselt teiste CYP450 2D6
pärssivate ravimitega võib paroksetiin suurendada tioridasiini plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.5).
Tioridasiini monoteraapia võib viia QTc-intervalli pikenemise ning sellega seotud tõsiste
ventrikulaarsete rütmihäirete (nt torsades de pointes) ja äkksurma tekkeni.
Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis pimosiidiga (vt lõik 4.5).
4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Paroksetiinravi tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega MAO inhibiitori
või 24 tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist. Paroksetiini annust
tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5).
Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist
(enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja
viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise
sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi
kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning
käitumuslikule arengule.
Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.
Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga (vt ka lõik 5.1).
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja pärast annuse muutmist. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise, suitsiidimõtete/suitsidaalse
käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel kohe arsti poole.
Akatiisia / psühhomotoorne rahutus
Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab seesmine rahutus ja
psühhomotoorne agitatsioon, näiteks suutmatus rahulikult istuda või seista. Tavaliselt on see seotud
subjektiivse distressiga. See tekib suurema tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Nende sümptomite
tekkimisel võib annuse suurendamine patsiendil kahjulik olla.
Serotoniinisündroom / maliigne neuroleptiline sündroom
Harva võivad paroksetiinraviga seoses tekkida serotoniinisündroomi või maliigse neuroleptilise
sündroomi sarnased ilmingud, eriti kui seda kasutatakse koos teiste serotoninergiliste ja/või
neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad viia potentsiaalselt eluohtlike seisunditeni,
tuleb selliste ilmingute tekkimisel (mida iseloomustavad järgmiste sümptomite kogumid: hüpertermia,
rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste näitajate võimaliku kiire muutumisega,
vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis progresseerub deliiriumi ja
koomani) paroksetiinravi katkestada ja alustada sümptomaatilist toetavat ravi. Paroksetiini ei tohi
kasutada koos serotoniini prekursoritega (nt L-trüptofaan, oksitriptaan), sest on oht serotoninergilise
sündroomi tekkeks (vt lõigud 4.3 ja 4.5).
Mania
Nagu teisi antidepressante, tuleb ka paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on
anamneesis mania. Kui patsient läheb üle maniakaalsesse faasi, tuleb paroksetiini kasutamine
lõpetada.
Neeru/maksakahjustus
Raske neeru- või maksakahjustusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega (vt lõik 4.2).
Suhkurtõbi
Diabeedihaigetel võib ravi SSRI-ga muuta vere glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda
insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuse korrigeerimine.
Peale selle on mõned uuringud näidanud, et vere glükoosisisaldus võib suureneda paroksetiini ja
pravastatiini samaaegse manustamise korral (vt lõik 4.5).
Epilepsia
Nagu teisi antidepressante, tuleb ka paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on
epilepsia.
Krambid
Vähem kui 0,1% paroksetiiniga ravitud patsientidel tekivad krambid. Krampide tekkimisel tuleb ravi
lõpetada.
Elektrokonvulsioonravi
Samaaegse paroksetiinravi ja EKR (elektrokonvulsioonravi) kohta on vähe andmeid.
Glaukoom
Sarnaselt teistele SSRI-dele võib paroksetiin põhjustada müdriaasi ning seda tuleb ettevaatusega
manustada kinnise nurga glaukoomi või selle anamneesiga patsientidele.
Südamehaigused
Südamehaigustega patsientide ravimisel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.
Hüponatreemia
Hüponatreemia teket on kirjeldatud harvadel juhtudel ning valdavalt eakatel patsientidel.
Ettevaatusega tuleb ravida ka neid patsiente, kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt
kasutatavate ravimite või tsirroosi tõttu.
Üldiselt on hüponatreemia paroksetiinravi katkestamisel pöörduv.
Verejooks
SSRI-de kasutamisel on kirjeldatud nahaalust või -sisest veritsust, näiteks verevalumite ja purpuri
teket. Kirjeldatud on ka muid, näiteks seedetrakti verejookse. Eakatel patsientidel võib see oht
suureneda.
Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide,
trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu suurendavate ravimitega
(nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante,
atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidega, kellel on anamneesis
verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks.
Koostoime tamoksifeeniga
Mõnedes uuringutes on ilmnenud, et tamoksifeeni tõhusus (hinnatakse rinnavähi retsidiivi/suremuse
riski alusel) võib paroksetiiniga samaaegsel kasutamisel väheneda, sest paroksetiin inhibeerib
pöördumatult CYP2D6 isoensüümi (vt lõik 4.5). Võimalusel ei tohi paroksetiini kasutada ajal, kui
patsient saab rinnavähi raviks või ennetuseks tamoksifeeni.
Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud
Ravi lõpetamisel tekivad sageli võõrutussümptomid, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8).
Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% patsientidest paroksetiinravi
grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot. Esinevad võõrutussümptomid ei ole samad, mis
narkomaaniat või sõltuvust tekitavate ravimite puhul.
Võõrutussümptomite tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestus, ravimi annus
ja annuse vähendamise kiirus.
Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja kohin kõrvus),
unehäireid (sh väga elavad või hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust,
higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja
nägemishäireid. Üldjuhul on need sümptomid kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad
need olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid
neid sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus
manustamata. Need sümptomid taanduvad tavaliselt iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi mõnel
inimesel võivad püsida ka kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi paroksetiiniga
lõpetada annust järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul vähendades, vastavalt patsiendi vajadusele
(vt "Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud", lõik 4.2).
4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Serotoninergilised ravimid
Nagu ka teiste SSRI-de puhul, võib samaaegsel serotoninergiliste ravimite kasutamisel suureneda
5-HT-ga seotud toimete esinemissagedus (serotoniinisündroom: vt lõik 4.4). Kui serotoninergilisi
ravimeid (nagu L-trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine),
SSRI-d, liitium, petidiin ja liht-naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavad preparaadid)
kombineeritakse paroksetiiniga, on vajalik ettevaatus ja patsiendi hoolikam kliiniline jälgimine.
Ettevaatus on samuti vajalik koos fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesiaks või kroonilise valu
raviks. Paroksetiini ja MAO inhibiitorite samaaegne kasutamine on vastunäidustatud
serotoniinisündroomi riski tõttu (vt lõik 4.3).
Pimosiid
Uuringus, kus kasutati pimosiidi väikest üksikannust (2 mg) koos 60 mg paroksetiiniga täheldati
pimosiidi kontsentratsiooni tõusu keskmiselt 2,5 korda. Seda võib seletada paroksetiini teadaolevate
CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi kitsa terapeutilise indeksi ja QT-intervalli pikendava
toime tõttu on pimosiidi ja paroksetiini koosmanustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Ravimit metaboliseerivad ensüümid
Paroksetiini metaboliseerivate ensüümide inhibeerimine või indutseerimine võib mõjutada ravimi
metabolismi ja farmakokineetikat.
Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse ravimit, millel on ravimit metaboliseerivat ensüümi
inhibeerivad omadused, tuleb kasutada paroksetiini võimalikult väikest toimivat annust. Algannuse
kohandamist ei peeta vajalikuks, kui paroksetiini manustatakse koos ravimit metaboliseerivate
ensüümide indutseerijatega (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või
fosamprenaviiri/ritonaviiriga. Kui alustatakse või lõpetatakse ravi ensüüme indutseeriva ravimiga,
tuleb paroksetiini annust korrigeerida sõltuvalt kliinilisest toimest (talutavusest ja efektiivsusest).
Fosamprenaviir/ritonaviir
700/100 mg fosamprenaviiri/ritonaviiri manustamine kaks korda ööpäevas koos 20 mg paroksetiiniga
tervetele vabatahtlikele 10 ööpäeva jooksul vähendas paroksetiini plasmakontsentratsiooni ligikaudu
55%. Fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini koosmanustamisel püsis fosamprenaviiri/ritonaviiri
plasmakontsentratsioon samal tasemel võrreldes teiste uuringute referentsväärtustega, st paroksetiin ei
avaldanud märkimisväärset mõju fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismile. Puuduvad andmed
paroksetiini ja fosamprenaviiri/ritonaviiri toimete kohta pikaajalisel (rohkem kui 10 päeva)
koosmanustamisel.
Protsüklidiin
Paroksetiini samaaegne manustamine suurendas oluliselt protsüklidiinisisaldust plasmas.
Antikolinergiliste toimete ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.
Antikonvulsandid
Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat. Koosmanustamine ei põhjustanud epilepsiaga
patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega -dünaamikas.
Pravastatiin
Uuringutes on täheldatud koostoimet paroksetiini ja pravastatiini vahel: uuringud on näidanud, et
paroksetiini ja pravastatiini samaaegsel manustamisel võib vere glükoosisisaldus suureneda.
Diabeediga patsientidel, kes saavad samal ajal ravi paroksetiini ja pravastatiiniga, võib olla vajalik
suukaudse diabeedivastase ravimi ja/või insuliini annuse kohandamine (vt lõik 4.4).
Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime
Sarnaselt teistele antidepressantidele (kaasa arvatud teised SSRI-d) inhibeerib paroksetiin maksa
tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud ensüümi poolt
metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni suurenemist. Need ravimid
on järgmised: teatud tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin),
fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3), risperidoon, atomoksetiin,
teatud 1c klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool. Paroksetiini ei
soovitata manustada koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava metoprolooliga viimase kitsa
terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.
Kirjanduse andmetel esinevad CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni vahel farmakokineetilised
koostoimed, mis põhjustavad tamoksifeeni ühe aktiivseima vormi, st endoksifeeni plasmasisalduse
vähenemist 65...75%. Mõnede uuringute andmete põhjal on kirjeldatud tamoksifeeni efektiivsuse
vähenemist koosmanustamisel mõnede SSRI antidepressantidega. Kuivõrd tamoksifeeni toime
efektiivsuse vähenemist ei saa välistada, tuleb võimaluse korral vältida tamoksifeeni manustamist koos
tugevate CYP2D6 inhibiitoritega (sealhulgas paroksetiiniga) (vt lõik 4.4).
Alkohol
Sarnaselt teiste psühhotroopsete ravimitega on soovitatav paroksetiinravi ajal hoiduda alkoholi
tarvitamisest.
Suukaudsed antikoagulandid
Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel esineb farmakodünaamilise koostoime võimalus.
Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegne kasutamine võib põhjustada antikoagulatiivse
toime tugevnemist ja veritsusohtu. Seetõttu tuleb paroksetiini kasutada suukaudset antikoagulatiivset
ravi saavatel patsientidel suure ettevaatusega (vt lõik 4.4).
MSPVA-d ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid
Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed.
Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel võib suureneda verejooksu oht
(vt lõik 4.4).
Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide,
trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu suurendavate ravimitega
(nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante,
atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidega, kellel on anamneesis
verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks.
4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Fertiilsus
Loomkatsete andmed on näidanud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3).
Inimmaterjalil in vitro saadud andmed võivad viidata mõningasele mõjule sperma kvaliteedile, kuid
inimestel registreeritud juhtumite aruanded mõnede SSRI-de (sealhulgas paroksetiini) kohta näitavad,
et mõju sperma kvaliteedile on pöörduv.
Toimet inimese fertiilsusele ei ole teada.
Rasedus
Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud kaasasündinud väärarendite riski, eriti
südamekahjustuste (nt südame vatsakeste ja kodade vaheseina defektid) riski, suurenemist seoses
paroksetiini kasutamisega raseduse esimesel trimestril. Toimemehhanism ei ole teada. Andmete põhjal
oli risk vastsündinu südame väärarengu tekkeks, juhul kui emad kasutasid raseduse ajal paroksetiini,
väiksem kui 2/100 võrreldes tavapopulatsiooniga, kus selline defekt võib esineda 1/100.
Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel. Arst peab kaaluma teisi
ravivõimalusi naistel, kes on rasedad või planeerivad rasestuda. Raseduse ajal tuleb hoiduda ravi
järsust lõpetamisest (vt „Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud“, lõik 4.2).
Vastsündinuid tuleb jälgida, kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, eriti kolmandal trimestril.
Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, võivad vastsündinul ilmneda järgmised sümptomid:
respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, temperatuuri kõikumine, imemisraskused,
oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus,
letargia, pidev nutt, unisus ja unehäired. Nende sümptomite näol võib tegemist olla nii
serotoninergiliste toimete kui võõrutusnähtudega. Enamikel juhtudest ilmnevad tüsistused vahetult või
varsti (vähem kui 24 tundi) pärast sünnitust.
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse lõpus,
võib tõsta püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel. Täheldatud risk oli ligikaudu 5
juhtumit 1000 raseduse kohta. Tavapopulatsioonis esineb 1 kuni 2 pulmonaalse hüpertensiooni
juhtumit 1000 raseduse kohta.
Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed rasedusele,
embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).
Imetamine
Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi kontsentratsioon
rinnapiima saavate imikute seerumis mittemääratav (< 2 ng/ml) või väga väike (< 4 ng/ml) ning lastel
ei täheldatud ravimi toime ilminguid. Tõenäoliselt ei avalda ravim kahjulikku toimet imikule, mistõttu
võib kaaluda ravi ajal rinnaga toitmist.
4.7. Toime reaktsioonikiirusele
Kliiniline kogemus paroksetiiniga ei ole tõestanud mingit negatiivset toimet kognitiivsele ega
psühhomotoorsele funktsioonile. Siiski, nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsiente
hoiatada ravimi võimalikust toimest autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.
Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole
paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.
4.8. Kõrvaltoimed
Mõnede järgnevalt loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda ravi
jätkumisel ega vaja üldjuhul ravi lõpetamist. Kõrvaltoimed on järgnevalt ära toodud organsüsteemi
klassi ja esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage
(≥ 1/100, < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000, < 1/100), harv (≥ 1/10 000, < 1/1000) ja väga harv (< 1/10 000),
teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Vere-ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: ebanormaalne veritsus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (enamasti verevalum).
Väga harv: trombotsütopeenia.
Immuunsüsteemi häired
Väga harv: rasked ja potentsiaalselt surmaga lõppevad allergilised reaktsioonid (sh anafülaktoidsed
reaktsioonid ja angioödeem).
Endokriinsüsteemi häired
Väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH).
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: kolesteroolisisalduse suurenemine, söögiisu vähenemine.
Aeg-ajalt: diabeediga patsientidel on teatatud glükeemilise kontrolli halvenemisest (vt lõik 4.4).
Harv: hüponatreemia.
Hüponatreemiat on kirjeldatud peamiselt eakatel patsientidel ning mõnikord on see tingitud
antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist.
Psühhiaatrilised häired
Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebanormaalsed unenäod (sh hirmuunenäod).
Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid.
Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4).
Sagedus teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine, agressioonª.
Paroksetiinravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset
käitumist (vt lõik 4.4).
Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.
ª agressiooni esinemissegedust on uuritud turustamisjärgsetes uuringutes.
Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus, treemor, peavalu, keskendumishäired.
Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired.
Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom.
Väga harv: serotoniinisündroom (sümptomiteks võivad olla agiteeritus, segasus, higistamine,
hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, külmavärinad, tahhükardia ja treemor).
Olemasolevate liikumisaparaadi haigustega või neuroleptikume kasutatavatel patsientidel on mõnikord
täheldatud ekstrapüramidaalhäirete, sh orofatsiaalse düstoonia teket.
Silma kahjustused
Sage: hägune nägemine.
Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4).
Väga harv: äge glaukoom.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sagedus teadmata: tinnitus.
Südame häired
Aeg-ajalt: siinustahhükardia.
Harv: bradükardia.
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon.
Paroksetiinravi järgselt on kirjeldatud vererõhu mööduvat tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva
hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: haigutamine.
Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus.
Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus.
Väga harv: seedetrakti verejooks.
Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.
Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus).
Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turuletulekujärgselt on samuti väga harva
kirjeldatud maksahaiguste esinemist (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus).
Paroksetiinravi katkestamist tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise korral.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: higistamine.
Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus.
Väga harv: rasked nahareaktsioonid (sh multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom ja
toksiline epidermaalne nekrolüüs), urtikaaria, fotosensitiivsed reaktsioonid.
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: uriinipeetus, uriinipidamatus.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired.
Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa.
Väga harv: priapism.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: liigesvalu, lihasvalu
Peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel tehtud epidemioloogilised uuringud on näidanud
SSRI-sid ja tritsüklilisi antidepressante kasutavatel patsientidel luumurdude riski suurenemist. Riski
suurenemise põhjus on teadmata.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia, kehakaalu suurenemine.
Väga harv: perifeersed tursed.
Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutussümptomid
Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu.
Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus,
nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus.
Ravi lõpetamisel paroksetiiniga tekivad sageli võõrutusnähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku.
Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja kohin kõrvus),
unehäireid (sh väga elavad või hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust,
higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja
nägemishäireid.
Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil
võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui paroksetiinravi ei
ole enam vajalik, tuleb see lõpetada järk-järgult annust vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed
Täheldati järgmiste kõrvaltoimete teket.
Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja
suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite
kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust ilmnes eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel
ja eriti alla 12-aastastel lastel.
Muud täheldatud kõrvaltoimed olid: vähenenud söögiisu, treemor, higistamine, hüperkineesia,
agitatsioon, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), (peamiselt naha ja limaskestade)
veritsemisega seotud kõrvaltoimed.
Pärast paroksetiinravi lõpetamist või annuse vähendamise perioodil ilmnenud kõrvaltoimed on:
emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse),
närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).
Täpsema teabe saamiseks pediaatriliste kliiniliste uuringute kohta vt lõik 5.1.
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9. Üleannustamine
Sümptomid ja tunnused
Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire.
Paroksetiini üleannustamisel on lisaks lõigus 4.8 kirjeldatud toimetele tekkinud palavik ja tahtmatud
lihaste kokkutõmbed. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste tagajärgedeta, isegi kuni 2000 mg
annuste manustamise järgselt. Mõnikord on tekkinud kooma või muutused EKG-s ja väga harva on
täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on paroksetiini tavaliselt võetud koos teiste
psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma.
Ravi
Spetsiifiline antidoot puudub.
Raviks rakendatakse samu üldiseid meetmeid, mida kasutatakse mis tahes antidepressantide üleannuse
puhul. Võimalusel kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist mõni tund pärast üleannuse võtmist, et
vähendada paroksetiini imendumist. Näidustatud on toetav ravi patsiendi elutähtsate funktsioonide
sagedase ja hoolika jälgimisega. Patsienti tuleb ravida vastavalt kliinilisele pildile.
10
5. Farmakoloogilised andmed
5.1. Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid; ATC-kood: N06AB05.
Toimemehhanism
Paroksetiin on tugev valikuline serotoniini (5-hüdroksütrüptamiin e 5-HT) tagasihaarde inhibiitor,
mille antidepressiivne mehhanism ja efektiivsus obsessiiv-kompulsiivse häire,
sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja
paanikahäire ravis on arvatavalt seotud tema spetsiifilise 5-HT tagasihaarde inhibitsiooniga aju
neuronites. Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele
antidepressantidele.
Paroksetiin on m-koliinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega. Loomkatsed annavad tunnistust
paroksetiini nõrgast antikoliinergilisest toimest.
In vitro uuringute põhjal on selgunud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiin
nõrgalt afiinne alfa1-, alfa2- ja beetaadrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT1 taoliste, 5-HT2 ja
histamiini (H1) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro
kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste puudumist.
Farmakodünaamilised toimed
Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ning ei potentseeri alkoholi pärssivat toimet.
Sarnaselt teistele selektiivsetele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab paroksetiin loomadel,
kellele on eelnevalt manustatud MAO inhibiitoreid või trüptofaani, serotoniini retseptorite tugevat
stimulatsiooni.
Käitumise ja EEG uuringutest on ilmnenud, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub annuste
puhul, mis on üldjuhul suuremad serotoniini ülekande inhibeerimiseks vajalikest annustest. Toime
olemuselt erineb paroksetiin amfetamiinist.
Loomkatsed on näidanud, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini toime
terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG-le on kliiniliselt ebaoluline. Uuringutest on
ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini ülekandele toimivatest antidepressantidest inhibeerib paroksetiin
guanetidiini antihüpertensiivset toimet vähem.
Depressiooni ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega.
Samuti on tõendeid selle kohta, et paroksetiin võib olla toimiv patsientidel, kellel standardravi on
osutunud ebaefektiivseks. Kui paroksetiini manustada hommikuti, ei mõjuta see une kvaliteeti ega
kestust. Lisaks on paroksetiinravil tõenäoliselt und soodustav toime.
Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs
Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanutel läbiviidud paroksetiin-spetsiifiline platseebo-kontrolliga
uuringute analüüs näitas paroksetiiniga ravitud noortel täiskasvanutel (vanuses 18...24 aastat)
suitsidaalse käitumise kõrgemat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2.19% vs 0.92%). Kõrgema
vanusega gruppides sellist esinemissageduse tõusu ei täheldatud. Depressiooniga täiskasvanutel (igas
vanuses) oli suitsidaalse käitumise esinemissagedus paroksetiiniga ravitud patsientidel võrreldes
platseeboga suurem (0.32% vs 0.05%); kõik juhud olid enesetapukatsed. Siiski toimus enamik nendest
paroksetiinravil olnud patsientide enesetapukatsetest (kaheksa 11-st) noortel täiskasvanutel (vtka lõik
4.4).
Ravivastuse sõltuvus annusest
Fikseeritud annuse uuringutes on täheldatud lauget annuse-ravivastuse kõverat, mis näitab, et
soovitatust suuremate annuste kasutamisel ravi toimivus ei suurene. Samas näitavad mõned kliinilised
andmed, et annuse suurendamisel võib mõnede patsientide puhul saavutada parema toime.
Pikaajaline efektiivsus
11
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravimisel on demonstreeritud 52-nädalases haiguse
ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 12% paroksetiiniga ravitud (20...40 mg
ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravimisel on uuritud kolmes 24-
nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus. Üks kolmest uuringust saavutas olulise erinevuse
haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja platseebo (59%) vahel.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on demonstreeritud 24-nädalases haiguse
ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 5% paroksetiiniga ravitud (10...40 mg
ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Seda toetas 36-nädalane säilitusravi uuring.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire, generaliseerunud ärevushäire ja
posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.
Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed
Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste
kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiinravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks
korda suurem kui platseebo puhul: suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted),
ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt
depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv-
kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati
sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul olid: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia,
agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine).
Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise
perioodil või pärast paroksetiinravi lõpetamist täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli
vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus
(sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus,
iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).
Viies paralleelgrupiga uuringus kestusega kaheksa nädalat kuni kaheksa kuud tekkis paroksetiinravi
saanud patsientidel valdavalt naha ja limaskestade veritsusega seotud kõrvaltoimeid sagedusega
1,74%, sama näitaja oli platseeborühmas 0,74%.
5.2. Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Esmase
maksapassaaži tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist
imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb
organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaaži toime osalist küllastumist ja
plasma kliirensi vähenemist. Sellest tulenevalt esineb plasmas paroksetiini kontsentratsiooni
mitteproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast tulenevalt ei ole parameetrid konstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste
annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas. Püsikontsentratsioon saabub 7...14 ööpäeva
jooksul, tõenäoliselt ei muutu ravimi farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel.
Jaotumine
Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes. Farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub
ainult 1% paroksetiinist.Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on ligikaudu 95% paroksetiinist
seotud plasmavalkudega.
Puudub seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime
efektiivsuse) vahel.
Biotransformatsioon
Paroksetiini metabolismi (oksüdatsioon, metüleerumine) käigus tekivad polaarsed ja konjugeeritud
metaboliidid, millel puudub farmakoloogiline toime. Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust
serotoniini neuronaalsele ülekandele.
12
Eritumine
Alla 2% manustatud annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, ligikaudu 64% metaboliitidena. 36%
manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu. Muutumatult on roojas alla 1%
manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis. Metaboliitide eritumine
on kahefaasiline: esmane maksapassaaž ja seejärel süsteemne eliminatsioon.
Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul kuni üks ööpäev.
Patsientide erigrupid
Eakad ja neeru-/maksakahjustusega patsiendid
Eakal patsiendil ning raske neerukahjustuse või maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini
kontsentratsioon plasmas, kuid kontsentratsioonivahemik kattub osaliselt tervete täiskasvanud
patsientide omaga.
5.3. Prekliinilised ohutusandmed
Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal juhul sarnaneb
metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised antidepressandid)
manustamisel tekkis rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi
ühe aasta kestel kasutatud annus oli kuus korda suurem terapeutilisest annusest.
Kartsinogenees: hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud paroksetiini
kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet. Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro
ega in vivo testide korral.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidega on näidanud, et paroksetiin mõjutab nii isas- kui
emasloomade viljakust, vähendades nii viljakusindeksit kui ka tiinestumise määra. Rottidel täheldati
järglaste suurenenud suremust ja luustumise hilinemist. Viimati nimetatud toimed on tõenäoliselt
seotud toksilisusega emasloomale ning seda ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.
6. Farmatseutilised andmed
6.1. Abiainete loetelu
Mannitool
Mikrokristalliline tselluloos
Kopovidoon
Naatriumtärklisglükollaat (A tüüp)
Veevaba kolloidne ränidioksiid
Magneesiumstearaat
Hüpromelloos 5cps
Talk (mikroniseeritud)
Titaandioksiid (E171)
6.2. Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3. Kõlblikkusaeg
Polüetüleenpurk: 3 aastat.
Blisterpakend (PVC/Al): 5 aastat.
6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
13
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Blisterpakend (Al/PVC) või keeratava korgiga polüetüleenpurk.
Pakendi suurused:
20 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti.
40 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Erinõuded ravimpreparaadi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7. Müügiloa hoidja
Hexal AG
Industriestrasse 25
83607 Holzkirchen
Saksamaa
8. Müügiloa number
20 mg: 414103
40 mg: 414203
9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev
6.06.2003/7.06.2013
10. Teksti läbivaatamise kuupäev
Ravimiametis kinnitatud märtsis 2015
14