ma ei tea, mis mul on 12.09.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere. Mul on probleem, et elu muutub mu jaoks aina raskemaks. Olen viimased aastad vaevelnud probleemiga, mida õppida. Eelnevalt oli mul probleem, kuidas olla ja käitua, et suuta olla keegi, olla isiksus, et end vabalt tunda.
Loomulikult pole mu elu sellega piirdunud, olen olnud suhteliselt aktiivne. Aga sisemuses kripeldavad pidevalt sellised küsimused. Viimased aastad on mul pidevalt tunne, et ei suuda enda kehas end loomulikuna tunda, et teised on pidevalt teises dimensioonis, et mu elu on vaid näitemäng. Mu kohustused ja piisav auahnus panevad mind ikka tegutsema. Sisemuses olen võimetu. Ma ei vaata teiste käitumist ja olekut sellepärast, et ma just nii väga tahaks kellegi moodi olla, ma lihtsalt ei suuda teistmoodi. Mu argipäev on järjet rohkem pingutatud. Lähen segi või vähemalt jäängi nii virelema, kui nii jätkan.
Olen proovinud asjadel omasoodu minna, et küll siis rahunen ja tuleb õige tunne. Olen proovinud võimalikest kõige kindlama sihi valida ja selle poole pürida, kuna ei suuda enam niimoodi hüpelda. See oli olla poisiga, kes mulle väga meeldib, aga ma ei suutnud temaga olla, kuna nägin end seest nii tühjana ja käitumine tundus võlts ja ma ei suutnud jätkata. Proovisin seda seni, kuni kõik läks segi, jätsin poisi suhteliselt rõvedalt maha.
Mu elutempo on minimalne, aga ikkagi on tunne, et mu jaoks liiga kiire, ma lihtsalt ei tunne end oma kehas ära, ma ei suuda otsustada, nt riiete valimisel on mul tunne,et miski ei kuulu mulle. Lähen hulluks. Ma suudan seista või siis näiliselt edasi minna, aga ma ei suuda enam valetada, ei endale aga teistele.
Emotsioonid tuhmuvad, ehkki olen püüdnud neid üles äratada, tuttavad kohad viivad mind täiesti segadusse. Võin koolitöö kerge vaevaga ära õppida, aga asja sisse ma ei oska minna.
Olen üle 3 aasta söönud ad-e, ka psühholoogi-psühhiaatri juures käinud, mulle on öeldud, et ära mõtle nii palju ja ma pole osanud muud, kui kõike eitada oma peas, et tegelt olen ju normaalne. Aga see muutub järjest raskemaks, tühjusetunne suureneb. Eraldun inimestest järjest rohkem.
Enam rohtude taha peitu pole mõtet pugeda. Tervis täiega halveneb, ajul on ülekoormus, aga lahendust ma ei näe.
Tean, et see on halamine, aga hakkan oma elu külge varsti...