tere 18.06.03 / Psühholoogia

Arst vastas:

Tere!

Teil on tänaseks juba lõpetamine selja taga. Palju õnne! Küllap ka see, et Te olete 5-ga lõpetanud, ei ole tänapäeval just sage nähtus nagu Teie vanemate abielu pikkuski. Küllap te kõik olete omamoodi haruldased inimesed. Igal juhul.

Rahu saab tagasi miite kusagilt mujalt kui enda seest. Keegi ei saa Teile seda tagasi anda ega keegi ei ole Teilt seda ära võtnud. Mulle tundub, et Te olete selle ise endast ära mõelnud. Ja tagasi tuleb see jällegi siis, kui Te mõtlete selle tagasi.

Kui Teie kirja järgi otsustada, siis on Teie rahu viinud mure oma vanemate elu pärast ja Teie isa Teile mõistmatu käitumine Teie suhtes, õigemini Teie otsuse suhtes oma juuksed ära värvida.

Kui Te pisut juurdleksite selle üle, kuidas ema ja isa on suutnud 20 aastat koos elada, kui see on Teie silmis nii õnnetu. Kas see ka nende endi silmis nii õnnetu on, kui Teie seda näete? Kas see saab olla nii, kui Teie vanemad on koos elanud 20 aastat? See ei saa ju niimoodi olla! Inimesed ei ela koos nii kaua, kui see neid õnnetuks teeks. Tänapäeval mitte. Inimesed on praegu palju vabamad oma saatuse üle otsustama ja neid ei rõhu mingid eelarvamused nagu palju aega tagasi.

Igas abielus on omad head päevad ja halvad päevad. Küllap Te kunagi saate seda teadma ka omast kogemusest. Teie näete oma vanemate elust neid halbu asju, sest häid asju jagatakse ainult omakeskis ja ainult halbu jagatakse sagedamini ka teistega, ka oma lastega. Häid hetki, ma kordan veelkord, enamasti teistega ei jagata, ka oma lastega mitte. Neid ei tea peale abikaasade endi mitte keegi. Mõnikord paistab see ka teistele kätte, aga mitte alati. Ja kui Te nüüd otsustate nende kooselu üle ainult nende halbade hetkede järgi, siis Te otsustate rutakalt ja pealiskaudselt. Usaldage oma vanemad oma elu elama ja ärge mõistke nende üle kohut ega seadke neile silte, sest Te ei tunne nende elu, ei tea seda, kuidas see praegu on ega tea ka seda kuidas see on olnud nende eluaeg. Seda teavad ainult nemad ja kui nad on koos, siis on see elu seda väärt, et koos olla.

Teine asi on Teie juukse värv. See on ju pisiasi, eks? Küllap Teie isa on paljus muus Teiega rahul isegi, kui ta seda otsesõnu ei ütle. Ma usun, et kui ta suudaks, siis ta ütleks ka. Ka seda, et nii tubli laps ja värvitud pea ei sobi tema silmis kokku. Sest pea värvivad ära ainult niisugused, kellel pea sees midagi ei ole ja peavad pea peal kandma midagi, mis neid teistest eristab. ja nii edasi ja nii edasi. Mingil viisil näib ta arvavat, et juuste värvimine sobib niisugustele inimestele, kelle hulka ta oma last mingil juhul ei arva. Selliseid arvamusi inimestel on mõnikord. Kõigil inimestel, ka Teie isal, on eelarvamusi mitmesuguste asjade kohta, ka Teie silmis vähetähtsad asjad omandavad nende eelarvamuste mõjul hoopis olulisema tähenduse, kui sel Teie arvates võiks olla.

Kui Te proovikite oma lähedasi enam mõista ja vähem hukka mõista, saaksite oma rahu tagasi. Uskuge, Teie isa ei armasta Teid sugugi vähem ega ole Teie üle vähem uhke, kuigi ta võib mingeid Teile arusaamatuid asju öelda. Kui see, mis ta ütleb, paneks Teid mõtlama selle üle, miks ta nii ütleb, ehk leiaksite vastuse ja see vastus ehk tooks tagasi selle rahu, mida Te igatsete. Ja ka leppimine sellega, et Teie vanemate elu on Teie vanemate elu ja nad elavad seda nii nagu nad elavad ja Teie ei saagi seda mõista ega selle üle otsustada. Ainult nemad ise.

Muidex, mehed jäävad alati poisikesteks, nagu räägitakse. Ma ei tea, kas see tõsi on, aga ehk ongi see tore, et nad poisikesteks jäävad. Ehk on see leppimatus vananemisega?

HK

Kas see arutelu oli kasulik?