lapse isa 16.01.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Lôpetasin elukaaslasega suhte, aga meil on 1,5 a tütar.



Elan oma vanemate juures. Lapse isa käib aeg-ajalt vaatamas ja annab raha. Samas pole temast asja mingite igapäevaprobleemide jaoks. Ta ei oska poest kohukestki osta.



Kuna mul on päeviti omad asjad ajada (ôpin kôrgkoolis), käib laps môned korrad nädalas hoidja juures. Isaga on kokkulepe, et tema viib ja toob. see on umbes 5 min autosôidu kaugusel. viimasel ajal väidab ta aga, et ta ei saa last viia. Umbes nii, et jätab hommikul tulemata ja kui helistan, siis ütleb, et vôtku ma takso ja et temal on pohmell ja pole tema asi.



Minu arust oleks normaalne, et ka mujalelaval isal on lapse suhtes kohustusi peale raha andmise. temaga talitada ta ju niikuinii ei môista ning mängida puudub tal huvi. Aga kui ma mingit abi palun, vastab ta stiilis, et ah saa ise hakkama vôi vii minu ema juurde. Aga väidab ta end last igati armastavat ning et ta on hea isa. Ning et pole minu asi kritiseerida.



Samas helistab ta mulle vahel 3-4 korda öö jooksul, kurdab oma rasket elu ja et me peaks temaga ikka koos (paaris) olema. Aga mina ei taha -- kooselu lôppes seepärast, et mees pettis mind pikka aega teis(t)e naistega, ka raseduse ajal. Kui mina olin väikese lapsega kodus, lôbutses tema väljas. Olin kogu aeg kôigi probleemidega üksi ja olen seda nüüdki. kuigi minu kohta uurib ta kôik välja, ei tea mina tegelikult, kus vôi kellega ta käib ja mida teeb.



Mulle on imelik ja alandav see kôik. Aga kas tôesti on siis isaroll ainult rahaviskamine ja pühapäeviti peasilitamine? Ja mina üksi lapse eest vastutav?



Kuigi ma armastan oma last väga, muudab see minu elu ikkagi keerulisemaks, nt. pean hoidja leidma, kui kuhugi minna tahan. samas on mees endiselt vaba mees. Rahakott on tema käes ning aeg-ajalt on ta ähvardanud, et kui ma palju sôna vôtan, siis ei saa ma enam midagi. Temal on jôud, vôim ja ôigus, mul laps ja kohustused.



Sain suhte lôppedes väga haiget. Olen püüdnud selle seljataha jätta, aga pidevad tülid kisuvad vanad haavad uuesti lahti. Mees on muutunud nii vastikuks, et ei taha temaga isegi ühes ruumis viibida. Mees arvab, et peaksin talle andestama ja teda toetama, sest nii oleks kôigile parem. Ta on nagu armukade, et mul vôiks ilma temata hea olla ja püüab selle eest mulle ja lapsele kätte maksta. samas on ta korduvalt väitnud, et ei armasta mind ning seepärast hakkaski kôrvalsuhteid harrastama.



Üpris segane kiri. Raske on sellest kirjutada. Samas ma ei tea mida edasi teha ning kardan tulevikku. Halvad suhted teevad mind närviliseks, igapäevaprobleemid samuti. mul on sageli peavalud, öösiti ei saa magada (ühelt poolt telefonikôned, teiselt närvilisus). Kuidas oleks normaalne eluga edasi minna ning lapse isaga suhelda?



Ette tänades