Ema ja tütre kehakaaluga seonduv mure 08.02.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere. Mul on suur mure. Alustan üsna algusest, st. minu lapseeast. Olin alates 5. eluaastast üks pontsakas tütarlaps. Paistsin teistele, olen selles väga kindel, väga elurõõmus, aktiivne ja edukas laps, aga paks laps. Mind narriti pidevalt, väga valusalt ja see tegi mulle metsikult haiget. Nutsin salaja väga tihti ja koolilapsena avastasin ma end narrimiste ajal pidevalt mõtlemast, et miks ma olen siia maailma loodud, sünnitatud? Miks mind on vaja? Ja peas keerlesid erinevad enesetapu mõtted. Õnneks ma ei teinud enesele midagi, kuigi plaanisin küll mitmeid kordi, aga jõe ääres seistes, või katuse äärel olles hakkasin end veel haletsema ka otsa. Ning mõtted jäid mõteteks. Õnneks või õnnetuseks, ei ole ma tänaseni kindel. Seoses suure kehakaaluga tundsin end alati sõprade seltsis viienda rattana vankri all, tahtsin end küll tõestada ja seda muuta, kuid kuni põhikooli lõpuni oli see pigem valus kukkumine. Keskkoolis läks elu natuke kergemaks, sest ma muutusin natuke saledamaks treeningute ja dieedi abil. Hariduse omandamise juures põdesin ikka ja jälle oma kehakaalu pärast - täiesti kohutav, ma ei olnud nõus enam pidama dieete, sest sain aru, et need toimivad vaid siis, kui oled selles süsteemis sõltuvuses ja ei lase end iial vabaks. Aga ma olen lihtne ebatäiuslik inimene ja see variant ei sobinud mulle. Niisiis lõpetasin hariduse põdedes ülekaalulise komplekse, läksin mehele, sain esimese lapse ja siis järsku sain justkui oma ideaalkaalu kätte (probleemide tõttu mehega, sest stressiga ei läinud toit alla) - kaalusin 1,65 cm olles 58 kg. Olin õnnelik. Aga õnnehormoon andis stressivabastuse kehale ja kaal hakkas jälle tõusma. Nüüd olen 3 lapse ema. Kohe 33 aastat vana ja kaalun 77, 78 kg, pidevalt oma kaalu ja sisemise minaga võideldes, tunnen, et see kaal ei ole minu jaoks. Aga langetada ei suuda. Häbi on olla seltskonnas ja pealegi ei sobi see kokku minu iseloomuga, olla edukas, kõigile nähtav, sõbralik, naeratav ja aktiivne. Saan aru, et tõeliselt loll on põdeda kogu aeg. Aga ma teen seda ikkagi. Edasi...mul on 3 last. Nendest keskmine, 5 aastane tüdruk on muutunud ülekaaluliseks. Ta on 1,22 cm pikk ja 33 kg. Ausalt ja otse öeldes - paks, mis paks. Riideid poest raske saada ja need riided, mis saab, on koledad ja suured ja jubedad. Minu süü, saan aru, ise ostan maiustusi, lasen telekat vaadata jne. Olen lasknud vanaemadel oma lapsi hellitada maiustustega. Aga kõik on saanud ju võrdselt. Aga 5-aastane on paks, mis paks. Jube kuulata, kui lapse ema nii lapsest räägib. Tean. Selles see viga ongi, millepärast seda kõike kirjutan. Ma olen oma lapse peale vihane, et ta selline on. Häbiväärne, eks. Aga nii see on. Ma lähen lausa närvi, sest näen temas iseennast. Ma olen kõik oma lapsepõlve pildid ära hävitanud, sest seal oli peal üks suur paks jube tüdruk ja nüüd on see tagasi, nagu nõidus. Ma olen püüdnud olla hea ja arusaadav, aga kui ta küsib süüa juurde või tahab saada midagi magusat, lähen ma marru, tema jonn häirib mind, tema kaebamine õe peale vihastab mind, tema laiskus ärritab jne... ma oleks nagu hullunud ema. Muidugi, ma ei näita seda nüüd nii hullusti kunagi välja, nii nagu siin kirjutan. Aga ma ei saa enesega ja lapse kasvatamisega hakkama, kuna see ülekaal rikub nii minu kui ka minu lapse tuju. Ma ju tean, mis teda koolis ees ootab. Ja selle asemel, et teda lohutada, siis näiteks pükse osta tahtes ja neid mitmeid ja mitmeid poes proovides ( ja ükski paar ei läinud jalga) ütlesin ma oma tütrekesele: no vaata nüüd end, ei saa ju osta sulle midagi ilusat, kui sa muudkui sööki suust sisse ajad... Ma vajan abi, et hakkama saada oma lapse kehakaalu probleemiga ja iseendaga. Tean, et lapse motivatsioon on vanemate teha, aga ma ei oska selles osas...see on nii valus ja õudne... Kuidas saate mind aidata?
Ema

Arst vastas:

Tõnu Ots

dr Tõnu Ots

Psühholoog

TÜSEDUSEGA VÕITLEMINE
21. märts 1910 a

Kindlasti peate pidama nõu endokrinoloogiga – ülekaalulisusel on terve rida haiguslikke põhjuseid. Soovitav oleks kuulata ära ka toitumisnõustaja arvamus, kuigi võib näida, et toitumiskäitumise kohalt olete ise õigetel seisukohtadel.
Psühholoogina saan soovitada panna mõtted liikuma järgmistele võimalustele.
1.
Liigsöömine, kui see pole ainevahetushäire, on organismi alateadlik kiusatus midagi nautida, saavutada rahulolu ja füsioloogilise heaolu seisund. Seda võiks psühholoogia seaduspärasuste analoogia järgi nimetada isegi füsioloogiliseks hedonismiks. (Hedonism on mõnudetaotlus, naudingutele elamine.) Meie organism on võimeline õppima nautima sööke, jooke, magusat, nikotiini, alkoholi, narkootikume, närvikõdi (adrenaliini), orgasmi. Ning tekib füsioloogia ehk alateadvuse kiusatus seda aina ikka jälle kogeda. Eriti psüühiliselt rasketes elusituatsioonides. Meie peame seda sõltuvuseks. Psühhoteraapia nimetab tänapäevast inimest homo sapiens konativis (tahteline inimene) ning seab alateadvuse kiusatusele vastu teadvuse, mille tööriistaks on tahe. Tahtetus on paljude hädade põhjus. Samuti ei saa me ühestki sõltuvusest jagu ilma tahtejõudu mobiliseerimata. Nii on ka Teie ja Teie tütre, ning väga paljude teiste mistahes muu sõltuvusprobleemidega toimetuleku tähtsamaks psühhoteraapiliseks tegevuseks tahte kasvatamine. Ilma selleta pole mõtet rääkida dieedist, toitumisharjumuste muutmisest ja kehalise koormuse suurendamisest.
Tahtejõu kasvatamine on raske, päris üksi sellega hakkama ei saagi. Nii kogunevadki kaalujälgijad, alkohoolikud, stressis-depressioonis inimesed teraapilistesse gruppidesse, et üksteist toetades tahtejõuks sünergiat leida. Sellises teraapias on esimene nõue hakata pidama päevikut, kus on pidevalt ja ausalt kirjas endale antud lubadused ja õnnestumised-ebaõnnestumised nende täitmisel. Nagu minu kogemus paljude ravimisel näitab, ei jätku tihti juba sellegi ülesande täitmiseks püsivust, edasisest rääkimata.
Pange oma perest selline üksteist kontrolliv meeskond kokku, te ju teate hästi, mida toitumisharjumustes muuta tuleb ja tehke sellest selline „tahtejõu hobi”. Igal õhtul arutage ka lastele arusaadavas vormis õnnestumisi-ebaõnnestumisi ning vastavalt tulemustele pange kirja kohustused-lubadused homseks.
Tahteomaduste kujundamisel, eriti lastes, aitab kõvasti kaasa ka range täpsuse nõude kehtestamine igapäevastes elutavades. Et olla ajaliselt täpne, et kinni pidada ka kõige väiksematest endale võetud ülesannetest, peab pidevalt rakendama tahet. Ja see treenib.
Seda kõike alguseks. Edasi läheb veelgi keerulisemaks, kuid Teie kirjast nähtub, et peate just selle algusega toime tulema.
2.
Halvustamise, haletsemise, häbitunde asemel peate õppima ennast austama, endast lugu pidama, enesega leppima. Ennast halvustav ja ennast häbenev inimene on muredele alistunud, alaväärsusele ja õpitud abitusele aldis olend ja enesekujundamine on juba eos pärsitud. Mingil juhul ei tohi sea juhtuda Teie lastega, kelle enesehinnang on alles kujunemas.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi