raskused lapsega 28.05.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Probleem selline. Olen hädas oma 9-aastase pojaga, ei tea, mil moel teda kasvatama peaks. Nimelt on ta algusest peale olnud kuidagi teistsugune kui mu suuremad lapsed. Esiteks ei tee ta üldse vahet täiskasvanute ja laste vahel, tema jaoks on kõik üks inimeste maailm. See on olnud juba algusest peale, juba lasteaias nuriseti, et ta ei oska käituda. Nüüd on ta 2. klassis ja üks pahandus teise otsa. Peamiselt häda keskendumisega: teeb ainult seda, mis talle meeldib ja huvi pakub, teisi asju suure sundimise ja mitmekordse meeldetuletamise peale. Siis ka vaidleb vastu, et miks ta peab. Sama kodus, ainult selle vahega, et vaidleb veel julgemini vastu, lausa keeldub. Siis saab nt. arvuti- või õuekaristuse: enne seda/teist ei saa, kui asi tehtud. Selle peale vihastub veel hullemini, viimasel ajal on hakanud vihahoos asju lõhkuma või jalaga vastu ust taguma. Põhiütlemine: sina minu elu ei korralda, sa ei saa mind käskida, minu elu on minu elu. Justnagu pahur teismeline. Ma ei tea, mis ma valesti teen: ehk olen liiga autoritaarne, või vastupidi, liiga leebe? Oleme kehtestanud reegleid, neist peetakse kinni ainult mõne aja. On väga impulsiivne ja taltsutamatu, paar nädalat tagasi hakkas koolis õpetajale kärinal vastu, kui talle tema arvates ülekohtune märkus kirjutati. Saadeti ära koju. Vahel räägib, et ei taha koolis käia, kool on vastik, vahel läheb hea meelega. Samas on ta väga tundlik, mind hoiab väga (mis ei takista mulle kõva häälega vastu karjumast). Ropendab, ja hullusti. Ükski keelamine ei aita. Tegelikult ma näen, et ta elab sellega oma emotsioone välja, aga 9-aastasel poisil selline suuvärk. Õpetaja sõnul on ta väga loominguline ja andekas poiss, kellel tegelikult võiksid olla kõik hinded viied, kui ei oleks neid käitumisraskusi. Näen, et ka õpetaja on temast väsinud. Olen rääkinud koolipsühholoogiga, tagasisidet ei ole saanud, küllap on koolis teisi väänikuid veel, kellega rohkem tegemist. Käisin ka pärispsühholoogi juures (üksi, poiss keeldus sisse tulemast), tema kuulas mu jutu ära ja ütles, et tema probleemi ei näe, normaalne poiss ja need asjad lähevad üle. Tõsi, see oli paar aastat tagasi ja see ei olnud lastepsühholoog. Olen mures. Elame väikeses maakohas, regulaarne psühhoteraapia (kui peaks vaja olema) ei tule kõne alla. Aga abi ja nõu oleks vaja. Mis saab siis, kui murdeiga kätte jõuab? Ehk teaksite tarka nõu anda? Info mõttes nii palju, et elame pojaga kahekesi, isa on surnud. Lugupidamisega K.