Lähisuhted 05.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen abielus mehega, kellega intiimsuhted on keerulised.
Ta armastab mind, on väga hoolitsev, toob igasuguseid asju, teeb süüa jne. ja ütleb, et olen ta unistuste naine, kellega ta tahaks elu lõpuni elada. Ta on tore, tark ja meeldiv inimene. Paraku on mulle temaga voodis olemine ebameeldiv.
See tekkis tasahilju. Algul olime armunud, olime vahekorras väga harva ja alati oli mingi haruldane emotsionaalne kõrgpunkt. Eks ta oli siis ka pisut saledam. Pärast paarikuist kooselu kolisin ta juurest minema, aga esimeses üksildusehmatuses nõustusin tagasi minema. Pärast elasime mingi aja välismaal, siis olin materiaalselt täielikult sõltuv ja ei ei olnud energiatki lahku minna, aga suhetes läksid asjad halvemaks. Üksjagu rusus mind ka see, et nad ei saanud mu pojaga esimesest abielust hästi läbi.
Nüüd justnagu oleksin vaba minema, aga ei taha talle haiget teha, ta on kena inimene ja armastab mind. Mingi tunne (ehk lihtsalt argus) ütleb ka "ei" iga kord, kui peaaegu olen minemas. Minekuks olen aga ikka kogu aeg valmis, ja ei suuda teda nagu ikka veel päriselt "oma mehena" tunnustada.
Rääkida temaga ei saa, sest see, mis mul öelda, on talle kindlasti haavav. Pealegi, see on asi, milles ta ei saa midagi parata. Kaalust alla püüab ta niikuinii võtta, ja kuna see hell teema, siis kardan, et iga jutt oleks kui näägutamine, mida tahan iga hinna eest vältida.
Ehk viga minus? Aga on olnud paar partnerit, kellega on tõesti hea olnud. (Kui ka üks või kaks sellist, kellega pärast pikemat, väga meeldivat tutvust esimene vahekord osutus nii halvaks, et pidin suhtlemise lõpetama)
Katsun ennast pisut manipuleerida, romantiline kirjandus, muusika ja vahel vein, olen isegi neurolingvistilisest programmeerimisest mõelnud, - kõik see ka korraks leevendab, aga sellele ei saa ju tervet elu ehitada. Olin kaks aastat tagasi valmis temaga lapsi saama, ja tõesti terve edasise elu koos elama. Nüüd aga ei taha sellest mõeldagi ja olen sunnitud vahekordasid kas lihtsalt hambad ristis välja kannatama või vältima, nii palju kui võimalik. Kuigi ta ütleb, et meeldin talle, ei ole seda tema kehast tunda, ma ei tea isegi, kas ta orgasmi jõuab, ja paraku, paraku, kahjuks pean selgelt väljendama, aga ainus, mida tunnen, on paks kõht ja ähkimine ja mõnikord on pärast veel mitu päeva ebameeldiv tunne.
Aga ma ei taha järgmist kümmet aastat oma elust valele ehitada. Pärast kõike seda ei tea ka enam, kas teda ikka veel armastan. Ma ei tea, kas on õige ohverdada oma tulevik selleks, et talle mitte haiget teha. Tunnen, et suutmatus otsustada hakkab aga ka muudes asjades enesetunnet halvendama.
Või on viga ikkagi minus? Kas sellistes asjades on mingi statistika, et asi tavaliselt läheb paremaks? Vnoi ongi see ikka nii, et naine peab need momendid oma elust lihtsalt unustama ja teistele asjadele keskenduma? Või tuleb tõele näkku vaadata, end kokku võtta ja lahku minna, kui raske see ka ei tundu? Tean ka, et ei ole palju aega, sest kui avastan paari aasta pärast, et ikkagi ei suuda temaga elada, on juba liiga hilja mõelda uuele partnerile, kellega lapsi saada.
Ette tänades,
35-aastane naine