Endassetõmbumine 07.05.22 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lugupeetud
Olen just paar päeva tagasi pidanud olema operatsioonilaual osalise molaar raseduse katkestamise tõttu. Aasta jooksul on see juba teine lapsekaotus. Mu peigmehele ei jõua kohale, miks ma tema eelneva abielu laste eest põgenen, kuigi nad ajavad mind nii nutma, sest nad on armsad ja viga ei ole ju lastes, vaid minus- mina olen kade, et mul nii armsaid nunnukaid ei ole. Sp elan vahepeal kodust eemal. Nüüd on uksetaga ka emadepäev ja niisamuti ema, kes teab minu olukorda, mõistab hukka, et ma ei taha sinna minna. Aga seal on mu õed oma armsate põngerjatega. Mu haav on nii lahtine ja kõik armsad lapsed ajavad mind nii nutma. Ma ei taha minna sinna nutma. See oleks nagu pipart haavale raputamine. Ma tunnen nii suurt kibedust kurbust ja valu, et ei oska oma tunnetega ka kuidagi toime tulla. On siis vaja, rt ma terve pere ees töinaksin ja kõik mu õnnetusest osa saaksid, või teisel juhul solvub veel peale mu peigmehe ka mu ema ja vanaema, et ma sinna ei tule. Priovisin juba korra olla kodus, aga mida nunnumalt väike peigmehe poeg mind lohutada proovis, seda psühhoosimaks mu nutt muutus. Ma nagu olen igal juhul süüdi, et mul lein on ja mitte keegi ei saa mu valust aru. Üheti ongi nii suur üksindus ja lähedusevajadus, teisalt tahaks mõnda aega kõikidest lstest eemal hoida. Ei tea, mis teha

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Pihtimine (mõnele autoriteedile, lähedasele, Päevikusse).
vt minu rmt "Ennet - Psühhiaater" 2021, sealt leiate depressiooni ja Co osas soovitusi. Neist endale sobivaid siis praktiseerida.
Tegutsege!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?