Lähisuhte vaimne vägivald? Lähedasel võib olla isiksusehäire, kuidas lahendada? 02.02.19 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Otsin vastuseid ja lahendust. Probleem on endise lähedasega, kellel minu arvates on isiksuslik häire vms. Mulle tundub, et "päästikuks" olen mina. Probleeme oli 21.a tagasi, mil pereelu purunes. Otsisin ka toona abi küll psühholoogilt. küll psühhiaatriast, et liita pere ja aidata inimest. Ainsa nõuande sain peale olukorra kirjledamist psühholoogilit, kes soovitas lahutada ja kohe. Olin väga pettunud, sest soovisin pere säilimist (2 last) ja armastasin oma kaasat väga olenemata piinarikkast koduelust. Lahutasime siiski 1 a hiljem, tema ettepanekul. 20 aastat oli suhtelist vaikust, sest et ei olnud võimalik suhelda (tel. teel alati lõppes minu peale karjumise ja minu nutma hakkamisega). Nüüd on uuesti kõik tagasi. Olukord on selline, kus juba aasta jagu ei ole hingerahu ja teema on muidugi reaalne, millega peame tegelema. Kuid mind hämmastab pime viha ja ebaadekvaatne suhtlemisstiil ning minule saadetud kiri, mis pani mind väga sügavalt mõtlema ja kinnitab mulle, et probleem on endine. On teada, et endişe arsama perekonnas on olnud tõsiseid tervisehäireid, mida on ravitud Psühhiaatria kliinikus ( 2 inimesel). Praegusel hetkel olen meeleheitel, sest ta tahab mind kohtusse anda ja kõige lõpuks kannatavad ikkagi lapsed. Lapsed on täiskasvanud. Mürgitatud on kogu elu. Tema suhtumine minusse ja faktid, mida ta esitab on kummalised ja valed. On asju, mida pole kunagi juhtunud, ega öeldud. Meenub 20 a. tagune olukord. Ta oli mind taas kord milleski süüdistades väga veenev. Isegi nii veenev, et hakkasin endas kahtlema. Alles vennanaine ütles hiljem, et olukord oli olnud selline nagu mina seda mäletasin. Siis sain aru, et ma ei ole hulluks läinud. Ta ON veenev ja ma näen, et ta tegelikult ei valeta - ta usubki ise seda kõike! Aga see on vale, osa fakte on lihtsalt tõestatavad, sest on seotud dokumenteeritud aasta arvudega. Kirjas on etteheide, et ma ei taha temaga suhelda. Ja aasta tagasi kohtumisel püüdis flirtida alguses.Mul on nii väga kahju, et me ei saa suhelda (mitte et ma seda vajaks või sooviks), aga et me suudaks olla neutraalsed peresündmustel - hiljuti sündis meil esimene lapselaps. Tema aga jäi poja sünnipäevale tulemata ja ütles viimasel hetkel pojale telefoni teel, et ta ei tule sellepärast, et mina olen seal.... Kõige suurem küsimus on, et ma ei tea, miks me ei saanud perena elada koos. Kui ta ütles, et vii paberid sisse, lahutame, siis ma küsisin miks see nii on. Ta vastas, sa pead ise teadma. Aga ma ei teadnud. Ootasin teda ikka kaua veel ukse taha roosidega, et ta vabandaks ja ütleks, et ta saab aru, millise vea ta teeb...... Kord isegi tundus mulle, et ukse taga keegi kobistas ja läksin avasin ukse, aga kedagi ei olnud.... Mina ei ole aktiivne suhtleja pool. Ma ei ole 20 a. jooksul otsinud temaga kontakti, sest varasem kogemus on olnud väga õpetlik. Eriti siis, kui mul teismelise poja muredega tuli lõpuks ikka ise hakkama saada. Seda juttu siin oleks veel väga palju ja aitäh, kui siiani olete suutnud lugeda. Mu küsimus on see: kuidas oleks minul võimalik vabaneda sellest tohutust muserdusest ja piinast, mida ta mu ellu toob? Et ma saaks tagasi oma hingerahu ja normaalse elu. Kas on võimalik, et tal on isiksuse häire vms. ja kuidas sel juhul on võimalik see fikseerida ja talle abi osutada. Kuna tal tekkis 20 a. tagasi juba minu nägemisest afektiseisund (psühholoogi seisukoht), siis hetkel ma näen temas täiesti ohtu minule, minu perele ja kodule. Mul on teada, et ta oli kellelegi öelnud, et raha teda ei huvita ja minule ta ütles kunagi meie köögis "ma teen kõik, et sa lõpetaks prügikasti juures". Ja veel on mulle öelnud temale lähedane inimene, et on kummaline, aga tal on nagu isiklik kättemaks see. (ja mina ei tea, mille eest). Mul on paaniline hirm, see rikub mu tervist ja sotsiaalset aktiivsust, tekitab öiseid muremõtteid..... Ma vajan abi ja ei tea millist.... Mida ma pean tegema?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Eelneva info põhjal - tegemist on paranoilise luulumõttega, Selle vastu päris häid ravimeid. Neid vaja võtta.
Paranoik oma probleemi ei tunnista ja seega enda ravivajadust ei tunnista.
Kui oht kaaskondsete tervisele, siis vaja ikkagi aktiivselt tegutseda - et ei tekiks õnnetusi. Koostöö psühhiaatriga (kelle juures ta arvatavasti kunagi ikkagi käinud on) ja politseiga.
Parem karta kui...
Ohu korral on vaja tegutseda.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?