Mu elu on kokkuvarisemas 13.11.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, olen 28aastane noormees. Olen kannatanud juba varasest east perevägivalla all (enamjaolt vaimne terror, sinna hulka aeg ajalt ka füüsiline vägivald). Lisaks olin koolis käies koolivägivalla ohver. Ei suutnud enda eest seista ja kui üritasingi, siis sain karistada õpetajate käest ja loomulikult vanemate käest. Vanemad ei astunud minu kaitseks kunagi välja. Olin kunagi naeratav ja avatud, kuid nüüd pelgan inimestega suhtlemist ja rahvarohkeid kohti. Olen iseloomult tugev ja üritanud endaga ise hakkama saada, kuid tunnen, et enam ei suuda ja et see on olnud vale otsus. Kõik on ainult süvenenud aastate jooksul. Ma ei suuda iseendaga hakkama saada. Väga raske on käia tööl. Õigemini ma nagu ei käigi tööl, sest ma ei püsi kusagil kauem kui aasta. Kui mul on nö hood tekkinud, siis ma lihtsalt ei suuda tööd teha ja mind on kas lahti lastud, sest ma ei ilmu tööle või kirjutan mingi hetk ise lahkumisavalduse. Nüüd aga olen juba pea et aasta jälle töötu olnud. Mind vaadatakse kui laiska ja öeldakse, mine tööle. Olen töövestlustel käinud, kuid mul tekib alati hirm ja loobumine, tunne, et ma ei saa mitte millegagi hakkama. Olen üritanud rakendada Teie nõuandeid - jooga, piisav uni jne. Need ei aita. Ma ei suuda teha joogat, sest mul on pea mõtteid täis. Õigemini, ma ei oska seda seletada, on mul pea nagu tühi, kuid samas on mul ainult üks mõte, millesse on koondunud kõik teised mõtted. Ehk siis, ma ei suuda mõtteid koondada ja mitte midagi nö. korralikult teha. Viimaselajal suudan olla voodis pikali, või siis ainult oma toas omaette. niikui ma lahkun oma nn. territootiumi piiridest, ehk siis üle lävepaku, siis hakkab mul pea ringi käima, tekivad mustad mõtted, väsin hetkega ära ja tekib jõuetus. Ka kõige lihtsamad asjad on minu jaoks üle jõu käivad. Pesema ma lihtsalt sunnin ennast minema ja söön siis, kui kõht liiga tühi on ja ka siis valmistan toitu nii, et pooled köögiriistad on põrandal ja samuti pool toidust. Ma olen vaimselt nii läbi, et tahaks nutta. Kohutavalt tahaks, aga ei suuda. Ma pole juba ma ei tea kui palju aastaid nutnud. Kõik on kogunenud minu sisse. Nüüd on olukord selline, kus ma olen nö. üksi. Minu ümber pole enam praktiliselt üldse sõpru ega tuttavaid. Ma ei tea, kas olen mina see kes nad eemale on tõrjunud, või nemad need, kes minu eemale on tõrjunud. On vaid mõned inimesed, kes veel alles on jäänud, kas haletsusest või ma ei tea millest.
Hull ma vist pole, sest nagu öeldakse, hull ei tunnista et tal midagi viga oleks (ei tea kas vastab tõele). Igatahes ma tunnen, et olukord hakkab väljuma minu kontrolli alt. Ma olen vaimselt nii läbi (ja ka füüsiliselt), et unustan asju. Ei mäleta vahel ka mõni minut varem toimunud asju (viimati panin näiteks endale põleva suitsukoni taskusse, ilma et ma oleks aru saanud, mida ma teen). Kõige hullem on aga sundmõtted, mis peas käivad. Eneselt elu võtmise mõtted. Peas ketrab pidevalt nagu mingi mantra - ma ei jõua enam, ma ei taha elada, ma tahan rahu. Mõni nädal tagasi oleks võibolla isegi asja teoks teinud. Mõtlesin välja juba kuidas endalt elu võtta. Otsisin internetist, mis on valutu surm. Tegin ettevalmistusi selleks. Järsku tekkis selline õnnetunne, koristasin oma tuba, viskasin vanu asju minema, põletasin fotoalbumid ja muud mälestused. Ise sealjuures olles õnnelik, et varsti saabub rahu. Ja siis, üks päev, vihastas mind välja keegi perekonnast (ei mäleta kes ja miks). Mul kees kõik nii üle, et olekski tol hetkel endalt vist elu võtnud, kui mu õde poleks mulle järele jooksnud ja terve tee minuga kaasa jalutanud ja mind rahustanud. Igatahes sellest vihahoost umbes 5-10 minutit on minu jaoks must auk, millest ma ei mäleta midagi.
Ma ei tea mida teha. Ma olen nagu jõuetu zombi. Ma olen mõelnud psühhiaatri juurde pöörduda, aga ma ei julge. Ma ei suuda ühistranspordiga viimasel ajal liikuda, sest mul on kogu aeg tunne, et kõik inimesed nagu teaksid, et ma olen napakas ja põrnitsevad mind. Küsisin ühelt nö alles jäänud sõbralt, et mis ma tegema peaksin ja ta soovitas mul arsti juurde pöörduda, et saaks mind viia ja tuua. Aga kuidas? Tal on tööpäev nädala sees ja ta ütles, et ta ei tea, kas pärast seda enam saab minna kuskile. Samuti ütles ta, et visiiditasu tuleb maksta jne. Samas räägib ta, kuidas antidepressandid ja rohud on ohtlikud ja katsu ise algatuseks hakkama saada. Ma olen täielikus tupikus. Mul pole raha, pole tööd. Ma ei suuda minna tööle ega maksta ei visiiditasu ega ka rohtude eest, kui neid peaks vaja minema. Minust ei saada aru ja öeldakse, et ma olen laisk ja ise ei viitsi midagi teha ja kujutan endale asju ette. Ma tunnen, et ma olen täiesti üksi ja kedagi ei huvitagi, et ma olemas olen. Miks peakski? Maailmas on nii palju inimesi ja ega keegi ju ei märka, kui rannast üks liivatera puudu on. Igatahes ma vajan abi, sest ma hakkan tõeliselt väsima nn. võitlusest iseendaga. Ma kardan, et ükshetk ma lihtsalt annan alla. Ma tahan ellu tagasi tulla, kuid ma ei suuda.

Mida ma pean tegema, kuhu pöörduma, millal, kuidas?????????

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleeme on mitu ja need on olnud kurnavad nii kehaliselt kui ka vaimselt.
= Depressioon on neist üks ja vajab vastavat ravi: AD (antidepressant jms).
= Läbipõlemissündroom e energiapuudus. See vajab töö- ja puhkerežiimi (ilma re.ziimita asjad ei edene) korrastamist, toitumist, puhkamist, kerget kehalist aktiivsust.
= Isiksuse probleemid ja nö allaandlikkus. Siin aitab Fr. Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra" raamatu lugemine ja mõnede mõtete omaksvõtt, rakendamine.
"Elu on raske kanda: aga ärge olge ometi nii õrnad!" Siist järeldus - muutuda hingelt tugevamaks.
"Uut tahet ma õpetan inimestele!"
"Käes on aeg, et inimene seaks endale eesmärgi!" jne.

Kui haigekassa, siis psühhiaatreid mitmeid, kelle juurde minna. Kui haigekassa kindlustust ei ole ja elukoht Tallinnas, siis Magasiini tn. on ravikindlustamatude Tallinna kodanike ambulatoornse vastuvõtt ja saab ka haiglaravi vajadusel.
Tegutseda ja neist muredest saate jagu!
Usku endasse!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?