Depressioon või miskit muud? Kuidas edasi elada? 19.06.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olin pikemajalises suhtes endast poole vanema inimesega. Kõik toimis hästi, kuni ühel hetkel enam ei toiminud ja suhe lõppes. Langesin sügavasse masendusse, kadus tahtejõud, eluisu, rõõm, maailm sai justkui minu jaoks otsa. Tekkisid unehäired, isutus, seedimishäired, ärevus, muremõtted hommikust õhtuni, hakkasin suitsetama. Pärast söömist ja suurt muretsemist oksendasin kõik välja. Pöördusin psühiaatri juurde, et saada abi. Diagnoositi depresioon. Ravi on hetkel kestnud poolteist kuud. 2 korda päevas rahusti (Xanax) ja õhtul AD ( Escitalopram teva). Esimene kuu oli tunduvalt parem. Teise kuu hakkul olen hakkanud tundma end rohkem depresiivsevamana. Olen võtnud rahustit ka kolm korda päevas ja tarvitanud alkoholi. Kas see võib kuidagi halvasti mõjuda? Tunnen,et päeva teisel poolel tuleb ärevus tagasi. Kas peaks ootama õhtuni, kui on rohtude aeg või võib ka vajadusel manustada?
Olen olnud suhtes ja seksuaalvahekorras nii vastas- kui samasugupoolega. Meestega pole ma kunagi tundud hingelist ja emotsionaalset lähendust ja ka intiimne vahekord pole suurt muljet jätnud. Olen lapsest saati kiindunud endast vanematesse naistesse. Ja see on saatnud mind siiamaani. Purunenud suhe oli minu jaoks väga tähtis, leidsin selles inimeses kõik, mida vajasin ja pärast lahkuminekut ei leia ma endale enam kohta. Olen oma lesbilisust hoidnud saladuses pere ja sugulaste eest, sest nad ei aktsepteeri seda. Tunnen survet lähedaste poolt,et ma peaks leidma endale mehe ja looma pere. Olen proovinud luua lähedast suhet meessugupoolega. Suhelda ja koos niisama olla on hea, kuid intiimsus on mulle edameeldiv, sageli lausa häiriv. Kui mitte alati, nt avalikkuses olles, pole mul selle vastu midagi, kui poiss mind embab vms. Kodus olles hoian eemale. Mul on peas sellised mõtted,et ma ei usalda mehi, nad tahavad ainult seksi ja kasutavad ära. Mul ei ole eriti sõpru. Olen lapsest saati pigem üksinda olnud ja alati iseseisev. Vanemad lahutasid, kui olin teismelise eas. Emaga kõigest rääkida ei saa ja isaga puudub kontakt.
Hetkel tekitab mulle kõige rohkem muret katki läinud suhe. Ma ikka veel loodan ja ootan, et ehk kõik laabub, kuigi teine pool on väga resoluutselt öelnud, et midagi enam ei tule. Ma ei tea, mis on õige? Kas lõpetada suhtlemine ja mitte otsida kontakti? Või ikkagi säilitada suhtlemine? Mõlemil juhul on halb olla. Mulle teeb haiget, kui kuulen, et tal on uus silmarõõm, aga samas ei suuda ma olla ilma temata.
Kuidas leida vastust, kes ma tegelikult olen ja keda, mida tahan? Tahakas leida meelerahu ja stabiilsust.
Hiljuti vahetasin töökohta. Alguses tundus kõik huvitav ja meeldiv, kuid mida aeg edasi, seda rohkem purunenud suhte mõtted segavad töö tegemist. Ootan kannatamault tööpäeva lõppu, et minna koju, kus mind midagi ei oota.
Psühhitaari vastuvõtul ma kõigest nii detailselt ei rääkinud. Kuid kas peaks kõigest rääkima (ehk seksuaalsuse küsimused)? Silmast silma on seda raske teha.
Kuidas saaks üle armuvaludest, kuidas ennast leida? Ma ei ole seda sammu julenud teha, et kapist välja tulla, sest pole endas kindel, kes ma olen. Ühelt poolt ma tahan peret ja meest (võib-olla on selle taga, et minult justkui oodatakse seda), aga intiimsus mehega on mulle raske katsumus. Kas tegemist on enese petmisega? Aga naistest meeldivad mulle minust vanemad ja küpsemad, kellega ma ei saa tulevikku luua ja mind ei mõisteta perekonna ringis.
Mida teha?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olen võtnud rahustit ka kolm korda päevas ja tarvitanud alkoholi.
= Xanax kohe ära jätta, veidi alkoholi vaid Esivanemate 75. juubeli puhul. AD jääb.
= harjutused, ja "uued prillid", vt varasemad soovitused.
Kas peaks ootama õhtuni, kui on rohtude aeg või võib ka vajadusel manustada?
= Minu Palve-Meditatsiooni harjutus, soojad joogid (soe rahustab, rahustav tee seal annab nö lisapunktid. Jalutuskäigud.
Hetkel tekitab mulle kõige rohkem muret katki läinud suhe.
= Ju see suhe siis pidi katki minema ja sealt tuleb vaid meeldivad emotsioonid ning elutarkused meelde jätta. Elu kulgeb edasi ja uue suhte leidmine ei lähe nagu rongisõidu plaani järgi ühest jaamast teise sõitmine. Sellist suhete-rongi ei ole! Laulusõnad: "Igaühe jaoks on kuskil keegi!" Ja nii see ongi. Anna aega!
Ma ei tea, mis on õige? Kas lõpetada suhtlemine ja mitte otsida kontakti?
= Suhe on kahepoolne. Vanas haavas ei "songita" e. 2-3 kuud mitte suhelda, siis kerkib õige vastus juba ise selgelt esile.
Emainstinkt e laste saamise soov paneb ka paljud "segasus-seisundid" selginema. Anna aega!
Psühhitaari vastuvõtul ma kõigest nii detailselt ei rääkinud.
= Soovitan seksuoloogi jutul käia, annab asjalikku nõu.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?