Sundmõtted, mõttele tulev mõte e. Psüühika korrast ära. 31.01.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Probleemiks on sundmõtted. Ma ei soovi neid absoluutselt, mitte ealeski. See häirib, segab, ei lase normaalselt elada, ega inimestega koos olla ja vestelda. Avastasin esimest korda 20010 a. novembris, et mul tuli sundmõte: „Pede“ ja nüüd jaanuaris teine sundmõte, et hääl peas ütleb kõigi kohta halvasti, kes mulle ette jääb.
Millal mul neid mõtteid kõige rohkem esineb? Kõige rohkem esineb inimestega, rahvarohketes kohtades. Igal pool, kus on vähegi rohkem rahvast, tulevad need sundmõtted kohe ligi ja see segab kuskil rahulikult olemast. Ja kui vaatan näiteks kellegi fotot arvutis või albumist, siis ka hääl peas e. sundmõte ütleb kohe halvasti tema kohta.
Kuidas on üksi olles? Vahepeal esineb seda mõtet, vahepeal mitte, aga üldiselt üksi olles on rahulik. Kohe kui oma toast välja lähen, sundmõte isegi ütleb kasuema kohta halvasti. Õnneks neid mõtteid tean ainult mina.
Kui mul esimest korda novembris tuli sundmõte, siis olin šokeeritud. Ei saanud midagi aru. Niisiis hakkasin netist nende kohta uurima, mis need on ja kuidas nendega toime tulla. Loetlen järjest, mis olen ise leidnud selle „Sundmõte“ leevendamiseks:
1) Vaidlustan seda sundmõtet ja iga kord kui see mõte jälle tuleb, siis lihtsalt fikseerin, et näed jälle seesama asi - olen juba teadlik, ei hakka sellele suuremat tähelepanu pöörama. Vaidlustan nii, et see on ju ainult mõte. Mõte on ohutu, sellel puudub tähendus.
(Alguses natuke võibolla leevendas, aga ega eriti midagi)
2) Ütlen „Stop“ mitu korda järjest ja siis asendan kohe selle mõtte positiivse mõttega.
(See on tõeliselt vaevanõudev, kui sa tead, et kohe, kui kuskile inimeste juurde lähed, pead hakkama sellist asja mõttes tegema, võtab energiat ja sellegipoolest ei lase normaalselt mõelda, koguaeg oled nagu oma peas kinni. Teistega pole võimalik suhelda.)
3) Lugesin ühest raamatust: Ära samastu häälega oma peas. See ei ole Sina. Need on sundmõtted, nii et võid kirjeldada end kui oma mõttemeelest vaevanud. Mitte Sina ei ole see hääl peas, vaid see, kes on teadlik sellest, kes lihtsalt näeb ja vaatab seda kui kõrvalt vaataja. See hääl peas on inimene, kes elab täiesti oma elu ja räägib omaette. Te olete kaks täiesti erinevat elu elava inimesed.
Hääl peas e. see sundmõte: valetaja, täielik petis. Kuna see ei ole Sina.
(Muideks, see aitas mind paar päeva, ei tulnud ühtki sundmõtet, kuna ma nagu tegin selgeks, et see lihtsalt ei ole Mina. Kuid hiljem tulid sundmõtted tagasi...)
4) Viimaseks, mis ma avastasin, mis on ka kõige suurepärasem on: T.J.M = Teadvuse juhitud mõtlemine. See tähendab, et ma igal pool muudan kogu aeg oma mõtlemist, hakkan mõtlema näiteks oma psühholoogia ja eneseabi raamatute peale, kõik mis kirjas on olnud seal. See ongi see, et siis ma mõtlen millegist muust. Varem ma ei mõelnud ültse. Ja olengi tähelepannud, kui ma ei mõtle e, olen niisama, siis mul tulevadki need sundmõtted, aga kui ma koguaeg teen T.J.M –st, siis ta aitab. See eeldab kogu aeg iseennast sundima mõtlema millestki muust, aga lõpuks sa ikkagi väsid ära ja kogu aeg ei jõua ju iga hetk hunniku materjali peale mõelda.
Niisiis olen ma nagu ristsõnu lahendanud, igaltpoolt mingit lahendust püüdnud leida. Iga asi on natukene leevendanud, aga sellegipoolest, neid ei saa ära. Mis veel kurvem? See sundmõte on ju mittevajalik mõte, ja see ongi kurb, et ei saa tulla vajalik mõte. Selle asemel, et pähe tuleks vajalik mõte, tuleb hoopis mittevajalik mõte. (Mõte, mis solvab mind ja teisi.)

Enne seda, kui mul sundmõtteid üldse polnud, oli mul probleeme enesehinnanguga, enesekindluse puudumisega, hirmudega (esinemise - suhtlemise ees jne..), võrdlemine teistega, kohanemisraskused, kurbus, masendus – Nendest olen kõikidest ise jagu saanud, tänu eneseabiraamatutele ja psühholoogia teostele. Olen kaua tegelenud enesekujundamisega, enesekindlus on nüüd aastaga palju tulnud ja enesehinnang on hea. Kurbuse ja masenduse olen ammu ületanud läbi suure vaeva ja kui edaspidi tekib, siis alati hävitan selle ära. Saan hakkama ja hirmud olen ka ületanud.
Kõige kummalisem on see, olen tähele pannud, mida targemaks ma olen saanud, seda raskemaid asju tuleb: Nüüd siis sundmõtted, mida mina enam ei suuda ise ära lahendada, mis sest, et olen juba 4 asjaga püüdnud end abistada ja igasugu abi leida.

Ei kujutagi ette elu ilma sundmõteteta, kuna juba nii harjunud see kolm kuud nendega elama.

Kirja kokkuvõte: Probleem selles, et hääl peas solvab mind kogu aeg ja teisi inimesi ümber. Kuna mina ise seda ei soovi, on see sundmõte. (Pähe tulev mõte on see, mis tekitab mulle probleeme.)

Vabandan siiralt pika kirja pärast, püüdsin kõik ära rääkida, et ei jääks midagi arusaamatuks.

Loodan siit väga abi saada ja jään väga ootama Teilt vastust

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Psühhiaater aitab, ühiselt saab selle probleemi kõrvaldada. Veidi on ka arstirohtu appi vaja võtta. Psühhiaatrit karta pole mõtet. Saatekirja vaja ei ole.
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?