Parandamatu vägivallatseja. 23.02.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Minul on selline mure, et mina hoopis löön meest. Kui aus olla, siis lausa peksan (mina väga väike, tema väga suur). Ta vastu ei löö, peab mind hulluks. Aga teeb mulle sõnadega pidevalt liiga nii, et hing rebeneb sees ja silme eest läheb mustaks ja nii see juhtub nii aastas paar korda(tal paar kriimu kehal ja mõni punane täpike, aga tüli on kohutav). Minu muresid ta ei kuula kui räägin (kuigi löömisemurest ma ei ole räägi). Õigustan seda sellega, ta iial ei palu oma sõnade eest andeks ja ei kontrolli neid. tema suur ja enesekindel, minu oma läinud, olen nagu kalts ja siis ta kasutab seda ära. Viimasel korral suutsin ära blokkida, sest olen kuulnud vääääga palju jubedaid asju enda-suguvõsa-minu sünni-kasvatuse ja kõige muu kohta. See laviin oli nii kohutav, et ma mõttes põgenesin ja põgenen ka varsti, aga ta saab must vaimselt igati jagu ja tean, et paari päeva pärast räägib ta mu jällegi ära. Nii on see kestnud pikka aega. Ühtegi probleemi me arutada ei saa. eile näiteks ajas tema laviini lahti see, et ma tõestasin paar enda poolt toodud väidet mitme faktiga ära, mis hiljaaegu juhtunud (pisiasjad) - ehk tema tegematajätmised. Suurt tüli polnd, aga see ajas teda raevu ja siis sain nii kuidas torust tuli (ca 0,5 h järjest). Olen suht edukas väljaspool kodu ja saan palju tunnustust aga kodus teen niiviisi. Ma ei usu, et järgmisel korral suudan ma kõike seda kuulata ja olen suht veendunud, et kolgin teda taas kui ta mu hinge lõhub. Ja siis otsin jällegi eraldi korterit, kuni ta mu ära räägib. Ja nii on see ring käinud. Olen sellest väga läbi. Olen seest nõrk ka - psühhiaater diagnoosis depressiooni (mitte seda ma ravimas ei käinud aga üldine seisund näitas). Kas ma olen parandamatu vägivallatseja - sellele tahaksin jälile saada.
(taustaks, et olengi nigelast perest - emaga kasvanud, enesehinnang madal, väiksed ärevushäired teat. situatsioonides, aga kõrgharidusega ja analüüsivõimega no tavaline joe average - looodan väga).

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Stressi peab reguleerima: a) põhjusi, millest tekib ja b) stressist vabanemise teid parandama. Stress tekib sõnavahetusest, siis seal vaja uut moodi läheneda. Võtta neid vestlusi mänguliselt (nagu näitemängus) ja mitte kohe emotsionaalselt, südamesse. Ilmselt seal jutus ka mingi "iva" sees on ja seda peab tunnustama. Oma Mina, eneseväärikus, taseme-latt tuleb ka paika panna, mitte madalduda, mitte end alandada lasta. Seda rahulikult.
Stressist vabanemine: siin see kehaline tegevus (peksmine) muuta kehaliseks tegevuseks (võimlemine, sport, füüsiline töö) ja see vabastab pingetest, stressist. Psühhoregulatsioon vabastab. Minu harjutus, vajadusel ka veidi rahustavat teed (mõlemile) või siis isegi rahustit - trakvilisaatorit.
Malum nullum est sine aliquo bono! ehk Pole halba ilma heata! See nn halb tuleb heaks pöörata, eelnevalt seal head "tuuma" näha.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?