deprekas on mu õuel...ja ära ei lähe 03.01.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kimun suitsu ja tean, et nii pea und ei tule. Kell on 00:30. Istun netis, masekas peal. Homme vaja vara tõusta, mina aga ei saa kuidagi und. Lollakad mõtted keerlevad peas: kahe kuu üür on maksmata, tööl läheb sitasti; millal küll ma võla tagasi saan...ei saagi, olen nii mõttetu inimene, kogu mu elu on tyhi vaev; tahaks pangalaenu, et saaks ometi oma enda elamise orgunnida, aga mu palk on ju nii niru, mitte kunagi ei saa see teoks, igavesti virelen üürikorteris, saatjaks alaline hirm, et kauaks seda elamispinda, ja raev, miks ma pean maksma võõrale nii yyratut summat; pidev väsimus, ja ometi ei saa ma und; nõme ärevus närib, lihtsalt jumala lambist on näuke tunne, nagu läheks eksamit tegema; ehmun tyhiste asjade peale, ja vahest nii räigelt, et käpad hakkavad ka värisema; ma olen ikka total luuser, oleks linnas avarii teind, isegi autoga ei oska sõita; lihtsad asjad tekitavad ka ärevust, ka homne tööle minek; ja niisama kergelt ärritun, tõmban ennast vahest nii käima, et raske pidama saada; on juhtunud, et lihtsalt olen inimestel näo läbi sõimand; varem tõmbasin pool pakki suitsu päevas, nyyd on kogu aeg kõrs hammaste vahel, pea juba valutab sest suitsust; seks - seda mu elus polegi, ega tulegi - mõttetu frigiidne eit olen; miks see nii on, ehk lapsepõlves figureerinud negatiivne isakuju on syydi; seksuaalselt ta mind ei ahistand, seda mitte, aga vaimselt ruineeris kyll; nyyd on alaväärsuskompleks küljes; ja ometi olen ma seltsiv, jutukas, lõbus, sõpru ka nagu on, suhtleja; inimesed ei teagi tegelt, et ma omadega nii pe***s olen - ja ma teesklen edasi, kuigi tahaks karjuda, et ma vajan abi...; süda peksab vahest, kuigi põhjust pole ma andnud; uurin netist, et mida siis teha, et olukord paraneks; võrk ütleb, et püstidage väikseid eesmärke; milliseid???; mu elul polegi ju eesmärki - lihtsalt: töö-üürikorter-töö-suits-nett-kiirmakaronid-töö; pole ju, mille nimel jätkata; tahaks lihtsalt kuhugi maakolkasse ära kaduda, kuskil onnis omaette nina nokkida; töö, mis mulle küll leiva lauale garanteerib, ei anna mulle midagi enamat; lihtsalt vegeteerin; kaua nii saab; varsti pole ma enam 23; mis saab tulevikus?; heietasin siin omaette, et võiks kyll mõne eksperdi poole pöörduda, aga kuhu kurat sa pöördud, kui sa alles õhtul vabaned lihtinimese töö ikkest; seks ajaks olen nagu laip, ja siis ei taha ma enam midagi ette võtta; tahan lihtsalt teleka ees lösutada või netis istuda; ja ega ma saa ka töölt ää küsida, et ma lähen nyyd oma hinge eest hoolt kandma: lasti lastaks; kel on 00:43;
und pole ikka veel, ja omme olen rampväsinud ja nii käib see päevast päeva;
Olen väsinud ja ei taha enam. Niu-niu-niu.
Aga midagi on vaja ette võtta küll, see on kindel. Mida?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olukorra parandamiseks on vaja midagi muuta. Mida? Läänemerelained pidid täna ööseks ka hiidlaine meie kallastele kergitama. Aga senini meil ju maavärinaid ja tsunaamisid ei ole olnud - see juba suur õnn. Olemsolevad elamistingimused võivad meid kas siis nõrgendada või õigel kasutamisel ka tugevdada. Suits? See plärumajandus nüüd hingevalu ja "sotsiaalse rõõmu" õhkkonnas küll energiat ja jõudu juurde ei anna. Pigem vastupidid. Järelikult...
õige ja nii tehkegi.
Une saab suht-ruttu korda odava, aga sealjuures väga hea rohuga - Sol. Valocordin-Diazepam´iga. Las peretohter kirjutab. 5-7 tilka õhtu (sõltub kehakaalust ja tundlikkusest) õhtul teeb imet.
Tehke need sammud edenemise teel ära, siis tulevad juba uued sammud õnnemägede suunas.
Minu moto:
Elus - järelikult õnnelik!
See võtke elufilosoofia vundamendiks. Loomulikult igapäevaelu on veidi keerulisem kui see vundamendi-filosoofia. Aga siiski.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?