Armastuse kartus 14.05.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mul on probleeme armastuse vastuvõtmisega. Ei taha kedagi endale hinge lasta. Olen kena 37a. naisterahvas ning tõmban üldiselt mehi vägagi ligi.
Eelistan siiski äpusid, vigaseid või muidu imelikke, kuid turvalisi vastassoo esindajaid. Neid ei hakka ma armastama, vaid nemad armastavad mind ning siis on mul rahulik ja turvaline.
Oskan teistele jagada armastust ja tähelepanu kuhjaga, aga ise seda vastuvõtta ei oska.
Olen emotsionaalselt raske lapsepõlvega. Ema minust ei hoolinud, oli karm, pealesuruv, diktaatorlik ning julm. Sain iga pisemagi eksimuse eest peksa: rihma pandlaga, kuuseokstega, kõrvenõgestega....
Aastaselt pandi mind nädalasse lastesõime, millest mäletan ähmaselt masendavaid magamistoa seinu.
Olen palju viibinud haiglates, sanatooriumites ja need veneaja haiglad olid lausa laste piinamised. Üksinda palatisse ja uks lukku.
Mäletan, et väiksena ei suutnud ma haiglates uinuda, istusin pimedas palatis, vaatasin tänavale ning igatsesin ema.
Imesin pöialt ning silitasin oma põske vatitükikesega mida hoidsin päeval padja all.
Ühesõnaga, mõistan, et tegemist on teatava piirialase variandiga, olen rikutud psüühhikaga, emaga praktiliselt ei suhtle. Isa oli joodik ja kodus oli ainult tüli.
Küsimus ongi selline: Kas ma olen üldse võimeline elama vastastikku rahuldavas suhtes?
Äsja elasin "järjekordselt" üle kurva armastuse....niipea kui armastus minu enda südamesse läheb, hakkan teist eemale tõrjuma, kuni suhe on täielikult katki, teen kõike vastupidi, keegi ei jaksa, keegi ei kannata mind sellisena.
Ja kuidas ma igatsen rahuldustpakkuvat suhet.....
Nii ma siis manipuleeringi ainult hetkeks meestega, sest tean, et ei suuda armastada....Aidake palun olen kohutavas masenduses, nutan päevade kaupa, sest lõhkusin taas ühe suhte inimesega kes mind tõeliselt? armastas ja hoidis.
Enam ei jaksa.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Vt. Pauluse kiri 1 Ko 13: 4. Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; 5. ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; 6. ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; 7. tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!
Uku Masing aga ütleb armastuse kohta, et see ei ole saamahimu, vaid olemus, hoiak, terviku tunnetus... jumalik.
Teis on see jumalik anne, andmisrõõm olemas. Andke hingetasandil, andke vaimu tasandil ja kui siin leiate harmoonia, siis võib ka kehaliste regitrite harmooniat praktiseerida. Samas aga on vajalik oma sisemist rõõmu akumuleerida, suurendada, rikastada (anda saame ju seda, mis meil on!). Köitke enda lahti ennemuistsete aegade negatiivsest, vabastage end muremullast kehalise-sportliku aktiivsuse abil, meeldiva raamatu või lemmiktegevuse kaudu. Kiitke ennast ise ja rääkige teistelegi oma tublidusest.
Kuulake oma südame häält, olge ISE.
Kui leiate inimesega hinge ja vaimutasandil ühisosa, siis järgneb sellele ka kehaline ning sotsiaalne "tõmme". Andke oma hoiakutest, tunnetest vihjeid, peegeldage ja kiirake seda - usus ning kõhklemata.
Armastus on protsess, enese ja teise "Tõmbe ja õnneliku ühisosa leidmise protsess". Seda ei saa ainult kirjatarkuse teel omandada. Aga ta on olemas ja igühe jaoks on kuskil keegi!
Ja psühholoogi juures võiks korra oma minevikukoormat ka kergendamas käia!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?