skisofreenia 06.05.02 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lp. dr Ennet



Palun öelge, kas ma olen skisifreenik? Kogu minu elu pööras peapeale üks sündmus (ma kahjuks ei saa seda siin avaldada aga see pole seotud ei surma, mõne armumise vms), millest on möödas umbes 4 aastat - enne seda olin omaarust nö normaalne. Tänaseks olen kodune s.t ilma tööta. Selline "omaette olemine"pidevalt lihtsalt kutsub rumalaid mõtteid pähe. See, et suitsiidimõtted käivad peast läbi nii umbes 5 korda päevas on täiesti "normaalne. Et miks ma siis seda ei tee? See tooks lähedastele kaasa veelgi suuremaid probleeme. Samas pean ütlema, et olen üksindusega nii harjunud, et ei tahagi enam kellegagi suhelda, rääkimata suuremast seltskonnast. Mul on ka laps (9.a), kes on tänu minu pidevatele meeleolumuutustele minust võõrduma hakanud - ma lihtsalt ei suuda temaga häält tõstmata suhelda. Lapsega on ka veel selline asi, et ta on nö hüperaktiivne ja tänu sellele on ülemeelik ja sõnakuulmatu. Loomulikult püüan temaga suheldes olla algul nii kannatlik kui võimalik, kuid lõpuks jõuame ikka selleni, et ma olen maailma kõige hullem ema.

Ise olen ma kõige ümbritseva suhtes täiesti negatiivne ning midagi positiivset antud perioodil on enda jaoks väga raske leida. Kui normaalne inimene tunneb rõõmu kasvõi ilusast ilmast, siis minuga on täpselt vastupidi s.t ilus ilm ajab mind veelgi suuremasse masendusse ja vihmase ilmaga on jälle hea oma "ilusate"mõtetega olla.

Olin enne suur loomasõber. Nüüd on nii, et mul on täiesti ükskõik on nad või ei ole.

Olen hakanud kõiki vihkama, isegi oma last aegajalt.

Loomulikult üritan olla teiste ees (v.a pereliikmed, sest nemad "mõistavad"tekkinud olukorda) nii normaalne kui võimalik aga kõik see, mis sees toimub ajab lihtsalt hulluks.

Nii mõnigi sõbranna on võtnud ülesandeks minu olukorda nö parandada aga ma lihtsalt ei taha, et nad mind küsitlevad, õpetavad jne. Tahan üksi olla!!!!!

Kas ma oleksin hea "katsejänes"teie haiglale või on mul võimalik ise endaga kuidagi toime tulla?







Tänan









Lugupidamisega





M.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Hingelist seisundit täpsustada ning diagnoosi korralikult panna saab ikkagi tohtri vastuvõtul, temaga oma probleeme "lahates". Töötusel on suured sotsiaalsed "tagamaad", aga suuresti on tähtis ka omapoolne otsimisagarus, järjepidevus, tahe. Teie puhul vajaks need taustandmed täpsustamist ja tohter peaks teadma ka seda "mitte-avaldamise-sündmust". Vestlema ja korrigeerima peaks ka suhteid Lapsega, nagu Te ise ilusti mainite. Selles osas saab nii Teid kui ka last aidata - seega jälleg vaja spetsialisti nõuannet kuulda võtta. Ka pereliikmete juuresolekul on tore olla tore, aga mitte tujukas, pahur. Pereliikmed ju soovivad Teile head. Soovitan pöörduda psühhiaatri poole, "jänese" probleemi ei ole, otsustate ju ikkagi Teie. Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?