Depressioon ? 20.12.17 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Ma isegi ei tea kus alustada. Aga mure on selles, et ma olen üli närviline. Mul on kaks last vanuses 4 ja 1,5. Varem see asi nii ei olnud. Elasin väga kiiret elu, käisin tööl, võiks öelda et olin töönarkomaan. Mulle meeldis kui mul oli koht kuhu ma pean minema ja mul olid väga pikad tööpäevad. Siis ga jäin esimese lapse ootele. Peale tema sündi oli ta väga emme-laps. Ta oligi ainult minuga koos, ma ei tahtnud teda anda kellegile hoida. Käisin väljas nö kohvikus sõbrannadega ainult juhul kui elukaaslane ehk lapse isa last hoidis. Ma ei andnud last ei mehe emale hoida ega palunud kordagi abi. Laps oli ülitubli, magas ja sõi kenasti. Kasvas ja arenes ka ga kiirelt ja ilusti. Mees ütles korduvalt, et hoianlast endaküljes liiga kinni ning ei usalda kedagi teist. Siis aga jäin uue lapse ootele. Peale teise lapse sündi oli esimestel kuudel kõik väga tore. Kuid sünnitusel selgus, et olime saanud haige lapse vanemateks. Mõnekuu möödudes olid peres väga rasked ajad kui väiksem laps käis operatsioonidel jne. Sel ajal või ka peale seda ma tunnen, et ma olen maailma halvim ema oma kahele lapsele. Ma igapäev ainult õiendan suurema kallal. Kuna ta käitub minuga koos olles nagu äravahetadud laps. Teistega koos olles on ta inglike ise. Aga kui saabun mina või on minuga päeval koos siis on ta täiesti teine. Ta karju ja kisab, ei kuula sõna, eirab käsklusi, aegajalt teebisegi oma vennale liiga. Püüan anda võimalikult palju tähelepanu ka temale. Et ta ei tunneks ennast üksikuna ja väljajäetuna. In temaga kahekesi kohvikus, mängutoas, jalutamas. Siis on ta väga tubli ja kuulab sõna. Aegajalt viskab mul kaane nii ära kodus, et ma ei suuda ennast enam talitseda. Pean ainult päev läbi riidlema suurema lapsega ja õiendama. Ma lihtsalt enam ei suuda. Mees omakorda ütleb samuti, et ma olen närvihaige. Mees töötab 5päeva nädalas 8 tundi päevas. Seejärel tuleb koju ning vaatab telekat või istub oma nutikas. Ta nagu ei viitsi lastega tegeleda või ei yaha või ehk pole valmis olema isaks kahele lapsele ? Ma ei tea seda. Esimese raseduse alguses leppisime kokku, et laste ees me omavahel ei tülitse. Kahjuks on aga läinud vastupidi ning lapsed näevad üha tihedamini meie omavahelisi nääklemisi. Aegajalt täiesti kisame juba üksteise peale laste juuresolekul. Ma tunnen, et ma tahaksin olla parem ema oma lastele aga ma lihtsalt ei oska või ei suuda. Ma tunnengi ennast täieliku närvihaigena ning täiesti läbikukkunud emana. Olen kaalunud ka antidepressantide võtmist kuid kuna need võivad tekitada uimasust, unisust jne siis seda ma endale kahjuks lubada ei saa teise lapse tervise huvides.
Meheg oleme arutanud seda tesmat, aga tavaliselt läheb see üksteise süüdistamiseks. Kui ma palun tal mitte niipalju aega veeta oma nutikas siis ta vastab peaaegu alati, et aga sa ju ise oled ka. Aga sa kunagi ei näe mida sa ise teed. Kasutan ka ise nutikat, muidugi ma ei eitagi seda absoluutselt. Kuid saan ka sellekõrvalt alati lapsi vaadatud ning tegeltud nendega. Üldiselt ma isegi ei saa enam aru mida mu mees minust tahab. Ta ise pöörab mulle tähelepanu vaid juhul kui soovib midagi. Muulajal sellist idüllilist pereelu meil ei ole. On igapäevane nääklemine ja kaklemine ja süüdistamine. Olen palju kordi mõelnud, et nii edasi minna enam ei saa. Aga ei oska ka mitte midagi muud teha. Olenmõelnud, et ehk onmul depressioon ja meie elu ongi minu pärast ainult selline närvipundar ? On päevi kus ma ei tahagi oma lastega koos olla ja tahan saada rahu ja vaikust, samal ajal mõeldes oma eelnevale elule. Sain käia tööl, sain teha mida ma soovisin. Kuid nüüd ei tahama minna vanema lapsega isegi toidupoodi sest ei tea mis jonnihoo ta seal jälle korraldab.
Ma isegi ei tea miks või mis vastust ma Teilt ootan või loodan saada aga ehk aitate Te mõista mis minuga toimub.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleem mitmekihiline, aga lahendatav.
1) Mineviku suunal end süüdistada ja etteheiteid teha - ei mingil juhul.
2) Pesamuna sündroom - vanem laps tunnetab, et teda on "mängust" välja arvatud, tema ei saa enam piisavalt tähelepanu-suhtlemist. Pesamuna nõuabki rohkem tähelepanu (suurem laps ju selle oma "pesamunaperioodis" kätte saanu. Rohkemat tähelepanu vajab ka tema (pesamuna) tervis. (pesamuna probleem - vt kümnekoona eelneva hulgas olevat vastust).
3) Inimene on siia maailma sündinud selleks, et olla õnnelik. See kehtib ka teatud terviseprobleemidega laste/täiskasvanute suhtes. Eesmärk - kuidas neid õnnelikumaks teha ja NB nende rõõmuregister ei ühti meie mõõdikutega (siin me tavaliselt eksime, kasutame enda mõõdikut).
4) Peres on koduste tegemiste tööjaotus. Hooliv-arvestav kaaslane leiab neid abistamiste-tegemiste valdkondi ilma ütelungita - ise märkab ja ise teeb.
5) Sõbralik tööjaotus: Elukaaslane teeb koduste tegemiste jagamise - kõik kahte ja valiku teete teie. Või siis vastupidi - jaotuse teete teie ja tema valib. See on muidugi "madal tase", vajalik on ikkagi märkamine, soov epereliikmeid märgata, aidata - see esiplaanil ja Tähtsam nutikatest jne. Siililegi selgem, et Lapsed on nuti-näppimistest Miljon korda tähtsam!
6) Tabletike suhteid ei paranda, aga rahustab ja siis on ka suhteid parem-kergem korrigeerida.
Relax-harjutused vt varasemaid.
7) Andmise rõõm ja Kohusetunne - see oluline juba Loomariigis, mida siis veel Inimesest rääkida.
Näign kord üht dok-filmi: metsatulekahju, linnukene pesal mune haudumas. Linnukene söestunud, et mune (järglasi) päästa!
Koosmeel ja Koostöö - nii lihtne see ongi!
Head Jõuluaega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?