Teisest universumist 26.03.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Vastust mu eelmisele kirjale, pean tunnistama, et oli üsna raske mõista. Ma tean, et ma mõistan paljusid sügavaid asju paremini kui mõned teised, aga täpset tähendust printsiip vms , ma ei teagi. :))EHk saaksite natukene lihtsamalt lahti seletada?

Vastuvõtu osas... Psühhiaatri, psühholoogi?? -ja asi on ka selles, et ma olen maininud emale, et tahan minna kuhugi eelmainitud variantidesse, aga ta on väga negatiivselt reageerinud, ma tean teda väga hästi ja tean kui talle miskit meelt mööda pole. JA ma lihtsalt ei julge enam seda teemat tõstatadagi, kuna kardan ta järjekordset reageeringut, sest kokkuvõttes hakkab ta ennast kõiges süüdistama, et on halb ema, mida ta kohe kindlasti pole, aga siiski. Ja sellega kaasneb järjekordne närvekulutav tüli.

Ma ei taha kuidagi ülbelt kõlada, aga ta on juba pensionär ja on oma närve üllatavalt hästi koos hoidnud (mina tema läbielamistega oleksin tõenäoliselt juba paberitega hull), aga mina, mina 15aastane noor tüdruk, kellel terve tulevik ees on. KAs pole see halvem kui ma oma närve, mis ei taastu, rikun. Mu ema on väga tugev inimene, aga ta nagu nõuaks ka minult seda. Ma olen võimalikult palju püüdnud, et olla tema tasemel, aga ma olen noor ja tahan ka olla noor, põdeda noorte probleeme ja üleelamisi ( nagu armumised, lahkuminekud, vigade tegemist, TEISMELISTE ELU) ma muidugi saan ka neid, aga mina peaksingi ainult neid pidama oma suurteks nagu teismelised ütlevad: MEGASUURTEKS PROBLEEMIDEKS pidama. Kuigi need on väike osa, kuid siiski suruvad ja annavad tõuke mu vaimsele tasakaalutusele. Ma pole nii tugev nagu mu ema. Ma nutan ja solvun. Ma ei suuda kõike taluda. See nii sööb seest, ja ma ei tea mida tehagi. Sest igas asjas olen ma ÜKSI. Ütleks keegi, tõeliselt lähedane inimene (mitte sõber/sõbranna, partner, vms aga just perekonnast) et kullake, ma saan sinust aru ja ma mõistan, et sul on endalgi väga raske, ja kui sa soovid minna kuskilt oma ala spetsialistidelt abi paluma, siis meie toetame sind igati. Lihtsalt sellist lauset oleks kasvõi vaja. Issand kuidas see muudaks olukorda. Ise võib palju korda saata ja teha aga see pole see. Iga inimene vajab toetust ja just nendelt inimestelt, kelle jutt läheb tõsiselt ka südamesse.

Ma tülitsen emaga nii palju, et lausa halb hakkab. Võibolla olengi mina see halvem osapool ja mina just see, kes peab ENNAST muutma. Ma isegi mõistan seda, aga mis kasu sellest on? Kuskil pole käsikirja või juhendust, KUIDAS seda kõike teha. Kuskil pole toodud punktidega välja, et nüüd tee seda ja siis tee seda. Oleks see vaid nii, aga ei. Kõigele peab ise selgusele jõudma ja lahenduse leidma. ISE. Aga mõnel, nagu minulgi, kaob see oskus, tahe ja jõud. Võibolla kui ma poeksin oma südamesse sügavale ja sügavale, ehk leiaksin isegi vastuse oma küsimustele. Aga see on võibolla. Hetkel, praegu, ma seda lihtsalt ei suuda. See närib kogu mu sisikonna seest, et elutahegi kaob ja seda päristõsiselt. Mulle ei meeldi mõelda enesetapust ja olen kurjustanud ka nendega, kes nii räägivad. Olen saanud aru, et neil on raske. Mul on kaa, aga Enesetapp pole kunagi lahendus. Seni olen suutnud hoiduda nii, et olen mõelnud, et ma siiski tean, et nad kõik armastavad mind ja nad ei suudaks taluda seda, kui minuga midagi juhtuks. Kokkuvõttes teen ma kõike seda, et neile meele järgi olla, aga enesetapp seda ei oleks, just vastupidi. Aga mulle, mulle ta oleks kasulik, kõik see piin, valu ja probleemid lõppeksid.
Kõige rohkem tahan ma, et mu lähedased naerataksid ja oleksid uhked mu üle. Aga ma tunnen end nagu lukustatuna kuskil puuris , et mind lukustati sinna, ja lahkuti, ja lisaks vangile, jäin ka üksinda. Nii ma end tunnengi praegu. Kõik on minu vastu. Mis kasu on sellest, kui tean, et südames nad armastavad, hoolivad ja pole minu vastu, ja mõnel määral ka mõistavad mind. AGA MIS KASU SELLEST ON? Kui sellest oleks kasu, siis keegi poleks õnnetu, kui keegi ütleb kole, siis nemad võivad mõelda, et tegelikult peavad nad mind ilusaks, ja asi olekski korras. See pole nii, nii et nad peaksid saama aru, et vaja on ka välist suhtumist ja TOETUST. Ma olen niii noor, no niii noor, et siin sellist teksti kirjutada. Aga ma olen nii meeleheitel ja ei tea mida teha. Muidugi ma teen teistele komplimente, niisama. Ütlen kui ilusad nad on. Kui ilusad silmad jms. Lihtsalt niisama, et neid naerma panna. Igaüht suudan ma panna naeratama (vähemalt midagigi head), aga kas mina pean olema õnnetu. Võibolla ma pere keskel nutangi, kuna ma soovin neilt toetust. Kui olengi nõrgem kui nemad, siis saagu aru, ega ma selle üle isegi õnnelik pole. Aitäh Teile, et te kiitsite minu analüüsi, seegi tegi südame soojaks, kui keegi kiidab seda, mida mulle väga meeldib teha. (kirjutada tunnetest, psühholoogilisi tekste)

Lisaks, ma tean, et kui ma suureks kasvan, siis ma tõestan kõigile, eriti emale, et olen väärt tütar ja armastan teda ülekõige. Siis on mul võimalused olemas. Aga see kõik on siis siiis siiis, seni pean siiski 3 aastat veel elama, tema rahakotil. Ma otsisin meeleheitlikult tööd vaheajal, hommikust õhtuni istusin arvutis, tippisin cv-sid erinevatele lehtedele ja kandideerisin. Aga kes ikka tahab võtta 15aastast, kes juba seaduse järgi ei tohi midgai eriti tehagi. Ühe töökoha leitsin, mis on mingi 10km eemal minu kodust, jäätiseputkasse, muidugi see pole midagi erilist ja ei teeniks ka eriti, aga seegi hea. Ema arvab, et jätan raha endale, aga ma tean, et ennekõike mõtlen ma emale, et kui saan teatud summa kokku, et kas ma saan talle midagi teha, kuhugi SPA-sse saata vms. TA ei tea ka, et ma iga vaba hetk kirjutan psühholoogile ja teile. Et ma elan ja mõtlen iga jumala päev sellest ja temast. Tema arvab, et mul on ükskõik, et isegi ei mõtle. Kuigi ma teen seda kogu aeg. Ma ei teagi, lihtsalt. Aidake mind!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Miks vaikid sa isaga seonduvast?
Räägi ja paljude murede tulekerast saad vabaks, põletav murekuumus kaob.

Eelmise kirja sisu loe veel rahulikult lõikude kaupa ja proovi neid mõtteid praktiseerida. Anna aega - nädalat 3-4, siis hakkab selle kirja sisu tasatargu selginema ja harjutuste toime tulemusi andma.

Idamaade Targad juba ennemuiste õpetasid, et Universumis on kolm suurt Energiat ja seda on võimalik inimesel ka endasse "voolata lasta":
Materiaalne-, Vaimne- ja ÕnneEnergia.

Kogu Universum on ÕnneEnergiat täis - seega jätkub kõigile, jätkub sinulegi. Idamaade psühhoregulatsiooni praktikad õpetavadki selle energia endasse saamist, selle hankimist. Psühholoogiliselt on see vägev harjutus.

Mina praktiseerin seda oma Palve-Meditatsiooni kaudu - Ringutus-sirutus ja vaimselt-kehaliselt tunnetan, et minusse "voolab-valgub" see Energia, olen täiesti rahulik ja õnnelik ning siis ette-alla painutades lõõgastun (kukal-kael-õlad ja vöökoht lõõgastuvad, rahunevad) ning väljahingava ohkega suunan selle Energia mõttes mõnele lähedasele, et tal hea oleks ja hästi läheks (siingi see nn eestpalve printsiip). Rahulikult rullin end püsti ja puhkan-rahunen veidi aega. Olen õnnelik.

Minu vastuvõtud:
tel 1900 kaudu registreeritakse, vastuvõtud on Tallinnas kas Magdaleena Haiglas või siis Järve haiglas Tallinnas.

Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?