Jälle mina ''Nagu teisest universumist'' 21.03.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Te küsisite ja palusite vastust, et Kui selliste mure-mägedega tuleks sinu juurde üks sinu lähedane sõber -mida sina talle soovitaksid?
Mida?

Mina tean, mida soovitada ja kuidas nõustada ja tuua inimesed jalgade peale. Ma olen kõigi jaoks nagu psühholoog. Kindel seadus igas mures on see, et mis ka ei juhtuks, kui raske ka poleks, tuleb ALATI edasi liikuda. Alla ei tohi eales anda. Ja kindlasti mõtlete, et miks ma endale seda ei sisenda? -teistele on kergem soovitada kui endale... ja kui ma soovitan ja nõustan, ma tean, et nad ei pruugi kohe seda täitma hakkata, aga neil tekib turvatunne, sest on keegi, kes usub neisse ja käsib pingutada, see kasvatab motivatsiooni ja inimene saab oma muredest ise üle. Aga kõik oleneb nõu andmise effektiivsusest. Mul pole veel ühtki isikut, ega psühholoogi suutnud soovitada ja nõu anda piisavalt effektiivselt.Ma oskan igale asjale vastu väita, aga minuga peaks nii olema, et mulle öeldakse ja mul pole midai vastu öelda. Inimene, kes tahab mulle head, peab oskama mu suu kinni panna, et ma hakkaksin kuulma ja võtma sõnu tõsiselt. Sellepärast on teisi ka kergem aidata sellistes probleemides, neile on lihtsalt vaja inimest, kes näitab neile, et nad pole nii lootusetud ja halvad nagu nemad seda arvavad.
Kui keegi tuleks oma ''mure-mägedega'' ja on palju tuldud ka, ma suhtlen nendega karmil toonil, et nad mu sõnu tõsiselt võtaks. Ma ei ülista neid, ma olen väga realistlik. Kuna kui mures inimesele hakkata näitama, kui ilus on elu ja kui hea kõik on, see on ka nende jaoks liiga ebareaalne ja nad ei usu lihtsalt. Aga kui olla realist, näidata asju selles valguses, nagu ta on, siis inimene enam ei taha uskuda, et kõik ka nii halb on ja hakkab tõestama, et asi on parem ja sellega ta aitab ka ennast.
aga punktid mida soovitaksin:
*Mõelda positiivsemalt, tuleb alati leida igas asjas killukestki head, see aitab elus edasi liikuda.
*tihtipeale ütlen, et jäta see teistepeale mõtlemine. Et alati üritad teiste meelejärgi olla (nagu minagi ), et mõtle ükskord ka ENDALE! -inimene peab ka endale mõtlema, see ei tähenda, et ta halb inimene kohe on. Ta ei tohi ennast unarusse jätta.
*seada omale moto: Mis halvasti, see uuesti või siis üritad, pettud, üritad paremini, pettud paremini, aga peaasi et üritasid.
*tuleb mõelda, et keegi ei sünni halvana
* kui soovid maailma muuta, alusta iseendast- kuna keegi ei ela kellegi jaoks. Sünnitakse üksinda ja surrakse ka üksinda... maetakse üksinda kirstu... vahepealne on vahepealne. aga elada tuleb ka nii ,et ei tohi teistest väga sõltuda.Kuna kui see kellest tahtsid sõltuda, ükskord kaob, siis kaod ka sina. Parem olla iseenda peremees.
*kuulata muusikat- see aitab alati, see mõistab inimest paremini kui mingi olevus maailmas (v.a kui inimene vihkab muusikat- selliseid on vähe, mina isiklikult ei tunne selliseid veel)
*kirjutada blogi- nagu minagi...ma valan oma emotsioonid sinna välja, kuna minul pole kellelegi kurta.
* ja muidugi hoida endas uskus : SA POLE LOOTUSETU, SA OLED VAJALIK. SA SAAD KÕIGEGA HAKKAMA, KUI VÄHEGI PINGUTAD SA.

aga nagu ütlesin, soovitada on kergem, kui ise neid järgida.. iseennast on kuulata kõige raskem..kuigi inimene peaks oskama iseennast kuulata, armastada. Sest seni, kuni ta seda ei oska, niikaua tal hakkabki probleeme tekkima, aga selline on elu .

Minul on suur depresssioon, proovin abi leida, räägin internetis psühholoogiga, aga tahaksin ka minna päriselus psühholoogi juurde, aga ma kardan, et nad lihtsalt ei oska mind mu tupikust välja tuua. Mul on seletamatu depressioon, läheneb viimasele staadiumile juba ja väga raske on aidata inimest, kes enam isegi ei tea mis viga on. Aga igapäevaselt surub mind minu masendus. Masendus ei millegi üle. Jään üksi ja siis tekivad mõtted ja siis lähen kurvaks. Ma pole enam millegagi rahul ja seetõttu ma vihkan ennast nii palju, kuna ma teen haiget mu ümbritsevale ühiskonnale. Ma hüüan nagu varjatult alati kedagi appi. Kuna ma tõesti tahan olla õnnelik. Aga ma olen nii keeruline inimene, kes mõtleb väga sügavalt. Kelle jutt on väga keeruline. Ja ma tunnen, et ma pole üldse 15aastase mõtlemisega, selline tunne, nagu oleksin poole elust ära elanud ja juba tekkib rutiin ja tüdimus. Kuigi kõige enam sooviksin olla lihtsalt üks noor teismeline oma teismeliste muredega. Aga kuna mul on mured sügavamad, arvab mu vanaema, et see kõik mul puberteedist, ehk ongi. Aga siis on see ikka ku*adima raske puberteet.

Ettetänades,
****.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tubli.
Esimene printsiip on läbi proovitud ja seega asja olemus ning selle lahendus parasjagu selgemaks saanud.

Teine printsiip on nn eestpalve printsiip e. mõttes sõbrale/sõbrannale/lähedasele seda neilegi soovida ja soovide täitumist visualiseerida, mida siin kirjas just esile oled toonud ja mis neilegi sobilik on.
Teen seda nn eestpalvelist soovimist-visualiseerimist ise igal õhtul. Igal õhtul!

Kolmas pritnsiip on eeskuju e. ette näitamise printsiip. Näita sõbrale/sõbrannale/lähedasele neid soovitusi oma praktilise käitumisega ette. Siis selgub, et oled tegude inimene ja mitte ainult sõnade tegija.

Ja nii tegeled ju põhimõtteliselt endaga, aga motivaatoriks on lähedase aitamine, sest väga lähedasest hoolime tavaliselt rohkem kui endast.

Kui veel midagi kripaldama jääb, siis vastuvõtule.
Su analüüsivat kirja on meeldiv lugeda. Kirjuta ka järgmiste printsiipide sinupoolsest nägemusest-praktiseerimisest.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?