Tunne, et elu on mõttetu. Mida teha? 28.02.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tihti tunnen et elu on lihtsalt mõttetu. Muret ja probleeme on nii meeletult palju minu jaoks, et ma ei suuda neid lahendada ja siis tunnengi end kui mõttetu inimesena. Võtan asju väga südamesse ja elan seda väga raskelt üle. Väiksemagi rahutuse korral tunnen peas survet, nagu tahaks lõhkeda. Sellest pingest arvan mina ise, et on tingitud ka peavalud. Muidugi on suuremaks mureallikaks minu teismelised poisid. Enda arvamust mööda olen püüdnud kõik laste heaks teha, kuid tulutult. Jah, on mulle ka öeldud, et endast on vaja hoolida, kuid olen kord selline, et enne ikka teiste heaolu, siis vaatan enda jaoks vajaliku. Kaks aastat tagasi olin sellises segaduses, et üritasin oma elu kuidagi lõpetada, andmata omale aru. Elu jooksis siis niivõrd ummikusse, et sattusin psühhiaatria haiglasse. Jah, ehk tol hetkel saingi aru, et see teguviis ei olnud ei mulle ega mu lähedastele hea. Kuid oli hetk, mil ma ei mõelnud muule, kui et parem oleks siis, kui mind ei ole enam. Nüüdseks ehk annab siiski mulle jõudu küll väike lootus elu paremat poolt ka näha, ma ju hinges soovin seda. Kuid selline rumal mõtteviis pole mu peast siiski kadunud. Aegajalt raskustes olles käib see ikka mu mõtetest läbi ning siis tunnen, et ma enam ei jaksa. Elu raskused ja vägivald on mind nii kaugele viinud ja kui ma näen veel oma laste eluteede valet valikut, teeb see mind kurvaks ning nutan salaja öösel, et keegi mind ei näeks ega kuuleks. Olen käinud ka psühholoogi vastuvõttudel, ehk on ka sellest mõneks hetkeks abi olnud, kuid kui jõuan arusaamisele, et ma olen nõrk ja ei suuda siiski nii rasket koormat kanda, siis on jälle kõik hea minu jaoks kadunud. Mul ei ole selliseid lähedasi inimesi, kellega saaksin oma muredest rääkida, nii et ma ei peaks kartma. Ma ei talu kriitikat, vaid otsin lahendusi millega ma hakkama saaksin. Võiksin kurta oma elu siin küll ja küll, siis läheks see kiri küll väga pikaks. Kuid loodan siiski teiepoolset mõismist ning ehk leidub ka lahendus minu probleemile. Olen arg ja ei julge tegelikult oma probleemist kellelegi rääkida, sest kardan, et mind lihtsalt ei mõisteta. Veel hullem, kui antakse mõista, et ise olen kõigis oma hädades süüdi. Ehk olengi. Kuid soov on siiski sellest välja tulla.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ise vajate psühhiaatri abi ja depresssiooniravi.
Teismelised vajavad sportimist, et saaksid oskuse sihte seada ja selle nimel tööd teha. Treener oleks siis ka eeskujuks-autoriteediks.

Pingete maandamist õpetab minu Palve-meditatsiooni esimene samm ja see aitab ka peavalusid endast eemal hoida.

Teismelistega rääkida nagu sõpradega ja neile selgeks teha, et üheskoos saate kõik üksteist rohkem toetada ja igaüks rohkem enda õnnelikku elurada kulgeda. Üheskoos ja üksmeelel jõuab kaugemale ja õnnelikumalt.

Kes on teismelistele autoriteediks? Selline leida ja kaasata tegevusprogrammi.
Kannatlikkust,
igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?