Nagu närvihaige puhtusefriik 08.02.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Ei oska kusagilt abi otsidagi. Tunnen et olen maailma kõige halvem või perverrssem inimene, kui ma oma kodus puhtust ja korda nõuan. Ärritun kergesti, kui mustad nõud jäetakse laua peale, laste mustad sokid vedelevad keset põrandat, tühi taara pannakse kööginurka, mitte spetskorvi, koerakauss on pesemata jne. Mind ärritab absoluutselt kõik, mis tehakse kodus vastu minu tahtmist. Vahel, kui märkan jälle mingit lohakust, siis haaran esimese ettejuhtuva asja ja viskan selle lihtsalt vastu maad puruks või tõukan, kes ette jääb. Röögin laste peale nii kõvasti, et kõri jääb valusaks. See on kestnud juba sellest ajast, kui hakkasin oma laste emaga kokku elama. See on siis umbes 20 aastat tagasi. Teda näiteks sellised pedantlikud korrahoidmisasjad absoluutselt ei häiri. Olen nagu Monk. Nüüd on siis asi jõudnud nii kaugele, et paar päeva tagasi vihastasin jälle naise ja laste "lohakuse" peale nii, et sain vist närvišoki. Kõik jäsemed olid korraga nii jõuetud ja valusad, et oleksin tahtnud kohe seal samas pikali vajuda ja lihtsalt välja lülituda :), kõik jõud oli otsas ja ka peas hakkas pitsitama. Kolmnurka, ribide alla lõi ka sisse tuima valu ... öösel magada ei saanud, kuna ärkasin vahetpidamata ja kogu kehas peaaegu, et kõik lihased olid valu täis ja tõusis ka palavik 37 ja 38 kraadi vahele. Mõtlesin alguses ka seda, et olen endale vist gripi külge pookinud. Aga järgmisel päval sellised sümptomid kadusid ja oli jälle hea olla. Isegi sõin korraliku kõhutäie. Õhtul tahtsin ettevaatlikult jälle naisele mõista anda, et prügiukast on välja viimata. Tema kukkus mulle vastu turtsuma ja podisema ja kõik jälle kordus. Ühe hetkega "keetsin" enese jälle üles. Küll aga lahjemal moel, aga siiski. Ajasin ta lihtsalt enda nägemispiirkonnast minema. Palusin tal järjekordselt kodust lahkuda. Tundsin, et lähen jälle üle keha higiseks. Ka mu peaaegu et juba täiskasvanud lapsed on pidanud sellist puhtusefriiki pidanud terve elu kannatama. Kardan, et olen neile selle tõttu tõsiseid psüühilisi traumasi tekitanud. Väikese aja möödudes peale ärritumisi ma alati vabandan ja süüdistan iseennast. Aga ma lihtsalt ei suuda ennast talitseda. Mida aeg edasi, seda pisemate ja igasuguste teiste asjade peale ma ärritun. Ma olen siis nagu talveunest üles aetud karu. Selle tõttu kannatab mul ka firma, mille ma olen loonud kümmekond aastat tagasi. Ma ei saa enam paberimajandust korda. Ühesõnaga mu peas valitseb täielik segadus ja ma tunnen, et mida suurem on segadus, seda kergemini vihastan. Ainus asi, mis mind rahustab, on füüsiline töö .... hetkel oma maja ehitus. Tahaks ise hullumajja ravile minna, aga siis jääks ju pere nälga ja minu töö tellijatele oleks see katastroof. Tunnen, et olen läbi põlemas. Mida teha ????? Ja nii uskumatu kui see ka nüüd poleks, aga oma naist ja lapsi armastan ma väga. Nende nimel ma ju tegelikult rabelengi. Muidugi ka voodielu on jäänud viimase aasta paari jooksul vägagi tagaplaanile. Alkoholi ja tubakat tarvitan üliharva.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleem vajab kahest otsast lahendamist:
esimene ots - sõbralikult pange see koduse elu reeglistik paika. Ühistes ruumides valitsegu kokkulepitud reeglid ja privaatruumides (oma tuba, oma luba!). Reeglistik tuleb ühiselt, mitte Diktaatori meetodil paika panna;
teine ots - õppige enda sisepingeid maandama, noriva kõneviisi asemel heasoovliku kõneviisiga suhtlema. Inimloomud on erinevad ja mõni suudab koheselt ümber lülituda, mõni koheselt ei suuda (ja kas nii koheselt peabki) ja jälle "leelo-leelo" ning katkilöödud nõud põrandal, kähisema karjutud hääl ja südamevalu sõna otseses mõttes.
Läbipõlemise vastu saate psühhiaatrilt abi. Phallose kergitamise rohud ka olemas.

Armasta oma ligimest (perekonda) nagu iseennast - see Jumalapoja (Kolmainu, Jumala) soovitus meile ei sobi, sest me ju endast suurt ei hooli ja seega ka lähedastest mitte.
Me peame seega end ja oma lähedasi Taaraliku austusega kohtlema.
Oleme ju aastatuhandete pikkuse olelusvõitluse nö võiduprodukt, Väljavalitud.

"Õiglus, mida ma Teise, oma ligimese suhtes ilmutan, annab mulle äärmise läheduse Jumalaga. ...Kogu juudi Piibli vaim seisnebki arusaamas, et side jumalikuga kulgeb läbi inimestevahelise sideme ja langeb kokku sotsiaalse õiglusega" - nii kirjutab Emmanuel Levinas judaismi kohta.

Siit siis Taararahvana peaksime järeldama, et tagades-kujundades Õigluse meie rahva-riigi tasandil, taaraliku sotsiaalse õigluse, siis hakkab see kajastuma ka igapäevaelu suhtlemisel nii peretasandil kui ka Taararahvana globaalsel tasandil.

Kas see arutelu oli kasulik?