Liigne närvilisus 02.01.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Pöördun Teie poole järgmise murega. Aasta tagasi sünnitasin. Alguses oli kõik korras. Laps oli väga oodatud. Olin rahulik ja rõõmus. Nii lapse kui ka mehe üle. Kui laps poole aastaseks sai, tundsin, et jõud sai otsa. Aga päevast päeva olin lapsega kahekesi. Siis tulid lapsel hambad ja ta muutus seetõttu närvilisemaks. Siis hakkas võõrastama teisi inimesi, ja kogu aeg rippus mul küljes. Midagi teha enam ei saanud. Kui sammu eemal olin kohe oli kisa lahti ja see süvenes iga päevaga. Seetõttu ma midagi kodus teha ei saanud. Ei koristada, ei niisama lihtsalt olla. Mees aitab küll mind kodus nii palju kui jaksab ja ei nurise kui miskit ma päeva jooksul ise teinud ei ole. Aga see kõik on mul nii hirmsasti üle pea kasvanud. Olen hirmus närviline, ärritun pisiasjade peale. Pidevalt saan tigedaks. Lapse jonn ajab kurjaks, mees ka ärritab. Vahet ei ole, kas ta teeb midagi või jätab tegemata. Ei taha enam miskit teha ega kuskile minna. Tahaks vaid vaikust ja rahu. Päevad on kõik ühesugused. Hommikud algavad ühtemoodi ja päev lõppeb ka sarnaselt. Kõik tundub nii-nii mõttetu. Vahel kui poja päeval nii joriseb ja mitte ei taha hetkegi omaette olla siis tabab mind meeletu äkkviha, et kohe sakutaks last. Seni on mõistus ikka peale jäänud ja olen läinud teise tuppa ja seal peatäie nutnud. Nii me siis nutame, mina ühes toa, poja teises. Tean, et ei tohi oma pisiksele liiga teha ja ma ei tahakski, aga vahel valdab mind selline raev, et kole. Kardan, et võin siiski talle pimedas vihas liiga teha. Endalgi on hirmus kui maha rahunenud olen.
Mehele olen rääkinud oma probleemist, tema soovitas leida mul endale mingi tegevus, et vaheldust oleks. Aga see ka kahe otsaga asi. Mehe töö tõttu ei saa ma suurt mingeid ettevõtmisi ette planeerida. Iga kell võib mu plaan luhta minna. Ja tihti on ka kahjuks läinud. Nüüd ei tahagi end selle tühja mõtlemisega ärritada.

Varem ei olnud ma selline "närvihaige". Ei oskagi oma murega kuhugi pöörduda ja mõtlesingi, et kirjutan Teile. Võibolla oskate Teie soovitada kuhu ma edasi pöörduma ja mida üldse edasi tegema peaksin.

Lugupidamisega
M

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Meie, kaasaja inimesed, oleme ülitargaks õppinud ja mitmetes tarkuseskeemides liigselt kinni. Loomariigis on instiktid-sisetunne oluline regulaator. Seda ongi ka meile vaja. Seda aitab leida Spocki raamat "Meie laps." Lugege ja siis saate vabalt elada oma elu ja Laps Teie läheduses samuti. Praegu olete laps-sõltlane, nö tema mängukann või isegi ori. Tema juhib praegu vägesid.
Minu harjutus rahustab. Jalutuskäigud. Laulmine-ümisemine. Tervislikud eluviisid.
Uues Testamendis Joosepi kasupoeg ütleb, et saage nagu lapsed. Kuidas seda mõista? Saage mitte infantiilseks, aga lapseea arenguskeemid sobivad ka meil ära kasutada: siputus hea lapsele - kasulik ka meile, Kobra harjutus e. kaela kandmine - annab rühti ja kaelalihaste regulatsiooni meilegi, mängulisus - mitte südame sügavustesse võtta, aga mänguliselt (mitte titelikult) jne.
Esivanemad võitlesid vabadust vene-saksa-taani-rootsi "vabastajatega" ja said ka laste kasvatamisega hakkama. Meil ju nüüd vaid kapitaliga (kohalik ja väljamainegi) ahistamine, otsest inim-ahistamist, õnneks, hetkel oluliselt ei ole, Mesopotaamia "rõõme" ei ole.
Teil on Laps! Kus see mure on? On vaid kasvatamisega seotud probleemid.
Aga harjutusi tehke ikkagi.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?