Sundmõtted, ärevushäire 05.11.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Kolmveerand aastat tagasi tabas mind paanikahoog kaubanduskeskuses. Sattusin kiirabisse. Pulss ja vererõhk olid tõesti laes. Tol ajal ei teadnud ma midagi paanikahäirest, vaid kahtlustasin endal probleeme kõrge vererõhuga. Siis selgus, et näitajad kõik ideaalses korras ja tegu oli paanikahooga. Kord veidi leebemas vormis kordus see veel. Igaks juhuks pöördusin kohe psühholoogi juurde. Käisin paar korda ja kõik läks justkui heaks. Arvasin, et tegu oli ajutise mingit sorti tagasilöögiga. Minu töö kõige pingelisem aeg langeb kevade lõppu/suve algusesse, siis peale suurte tegemiste lõppemist ja enne puhkusele jäämist tabas mind järsku väga tugev ärevus ja sundmõte seoses oma kodus oleva rõduga. Elan nimelt seitsmendal korrusel ja mõte oli, et mis siis juhtub, kui alla kukun. Üldse ärevus püsis mitu nädalat ja kohati läks ikka väga hulluks ja tugevaks. Tekkis hulluksminemise tunne. Ma ei tahtnud üldse üksi kodus olla, kodus ööbida (elan üksi). Ühel päeval siis tundsin, et ma enam ei suuda ja läksin valvepsühhiaatri vastuvõtule. Rääkisin loo ära ja valvepsühhiater mulle AD-d ei määranud. Olin selleks hetkeks juba psühholoogile aja kirja pannud ise. Alguses võtsin ka psühhiaatri ettekirjutusel iga päev väikese annuse (2 kuni 3 korda päevas 0,125mg Xanaxit). Siis tuli puhkus (5 nädalat), ma veetsin suurema osa ajast kodust eemal, käisin selle aja jooksul 2 -3 korda psühholoogi juures ja ausalt öeldes olemine oli väga hea. Ärevus kadus täiesti, vaim puhkas ja arvasin, et kõik on möödas. Siis tuli aeg tööle tagasi minna, mis tähendas ka taas kodus olemist. ALguses tekkis kerge ärevus ja kodus olemine oli füüsiliselt ebamugav, aga sai elatud. Üritasin oma nädalasisest elu väga planeerida ja aktiivseks muuta - trennid, külaskäimine. Nüüdseks on selline ärevus üldiselt kadunud, aga sundmõtted on jäänud. Minu peamine sundmõte on hirm kaotada enesekontroll - kodus assotsieerub see rõdult alla hüppamisega. Vahel ka autoroolis - mõte, et mõtle, kui ma kaotan enesevalitusse ja keeran vastutulevale autole ette. Või sõbranna last hoides, et mõtle, kui katus läheb sõitma ja teen lapsele midagi. Ka kardan, et kas kordub see, mis oli suve alguses. Psühholoog on mulle seletanud, et enesekontrolli ei kaotata, et üks asi on mõte ja teine asi reaalsus. Üritan sellistel juhtudel mõtet pöörata, see aeg-ajalt õnnestub, vahel mitte nii hästi. Olen täheldanud, et vahepeal on head perioodid paar nädalat, aga siis jälle paar nädalat on kehvem. Kas tagasilöögid on normaalsed? Psühholoog väidab, et mul ei ole vaja ADravi. Ma ise tunnen, et mu elu on väga korras - hea töö, aktiivne ja huvitav elu, teen sporti, olin pikalt vallaline, aga nüüd olen leidnud tõsiseltvõetava peigmehe kandidaadi. Ainuke mure on need sundmõtted ja ärevus. Kas äkki ikka on mul keemia peas sassis ja peaks mingeid ravimeid võtma, sest ma tunnen, et oma elus mul suures plaanis midagi muuta ei ole???

Mida peaksin edasi tegema? Jätkama psühholoogi juures käimist ja võtma tagasilööke selle haiguse ravis kui normaalset osa elust?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Minu ravi "selgitab" ristkülik diagonaaliga ja "uued prillid" printsiip. Diagonaalitud ristküliku üks kolmnurkadest väheneb - see näitab seda, et arstirohu osakaal ravi käigus väheneb ja kaob.
Teine kolmnurk visualiseerib meile seda, et harjutuste (kehalised, psühholoogilised, sotsiaalsed) ajateljel suurenevad ja saavutavad antud isiku jaoks optimaalse taseme. NB Ainul rohuga edu ei saa ja ainult psühholoogiline lähenemine ei ole ka optimaalne.
"Uued prillid" viitavad sellele, et on vaja korrigeerida hoiakuid, et edaspidi oma elu korraldada nö uues helistikus e noodivõtmes.
(Täpsemalt vt. minu rmt-st "Väljavalitu").
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?