Depressioonis inimesed 22.07.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Mul on mure isa pärast, kes on väga sügavas depressioonis. Ta on minu emast juba 13 aastat lahus, kuid ta pole sellest veel üle saanud. Ta näeb siiamaani oma lapsi ja laste ema unes ning loodab, et äkki kunagi veel on lootust üheks perekonnaks saada. Samas nüüdseks on ta sellest juba aru saanud, et seda ei juhtu mitte kunagi. Ta elab koos vanaemaga, kuna see on juba nii vana, et ta ei saaks üksinda hakkama. Nad elavad eramajas, mille eest isa ei soovi hoolt kanda, kuna tal pole mitte mingisugust motivatsiooni. Samas maja kõrvalhoone on kokkukukkumise äärel. Ehk on suureks stressi allikaks. Vanaema on juba väga vana ja ajab kohati päris rumalat juttu ning põhjustab samuti stressi. Isa vajab enda kõrvale teist omavanust elukaaslast, kuid kaks naist ühe katuse alla ära ei mahu. Vanaema pole ka nõus kuhugi mujale minema, kuna soovib elu lõpuni oma kodus olla. Ehk isa peab põhimõtteliselt ootama vanaema äraminekut, enne kui ta saab oma eluga edasi minna. Olukorra teeb nukramaks veel püsiva töökoha puudumine ning rahalised raskused. Töökoha otsimise käigus negatiivsete vastuste või vastuste üldse mitte saamine, tekitab jällegi suurt masendust. Kasu pole ka lastest, kes nüüdseks on juba täiskasvanud, kodust kaugele ära kolinud ja saavad omalkäel hakkama. Lapsed käivad küll aegajalt külas, kuid see pakub ainult lühiajalist vaheldust. Kõik need üksiolek, maja, vanaema, töö, võlad, laste jaoks kasutuna tundmine ja rahalised probleemid on vahelduva eduga kestnud juba 11 aastat ning on tekitanud inimeses tugeva depressiooni ja masenduse. Ta ei suhtle enam inimestega, on endasse tõmbunud, ärritub kergesti, on pidevalt meeleheitel, käitub ennasthävitavalt ning ootab iga päev ainult selle lõppu. Tema kannatus hakkab katkema.
Kahjuks pole minust talle eriti suurt toetajat, kuna ka ma ise olen tõenäoliselt väikses depressioonis. Olen näinud ja kuulnud, kuidas isal omalajal väga hästi elus läks ning kuidas me rahaliselt olime väga heal järjel. Siis aga tekkisid probleemid, vanemate lahkuminek, unistuste purunemised ja isa mandumine. Kõike seda elasin ma väga raskelt läbi ning pole veel siiamaani sellest täielikult üle saanud, kuna suhtlen isaga edasi ning probleemid on veel õhus. Samas usun, et kui isa probleemid laheneksid, siis paraneksin ka mina.
Isa arvab, et teda pole enam kellelegi vaja ning, et tema elu on põhimõtteliselt läbi. See sai läbi sellest hetkest, kui ta oma elu kõrghetkel oma laste emast lahku läks ning kodust laste juurest ära tuli. Kõik edasine on olnud ainult virelemine ning olnu tagaigatsemine ja kahetsemine. Inimesel on eluisu otsas ning nüüd arvestab juba päevi, kuna on kõige mõistlikum ära minna. Ainus, mis teda elus hoiab on südametunnistus ning kohusetunne oma ema aitamise suhtes.
Siit siis lõpuks küsimused Teile. Kas seda inimest on veel võimalik kuidagi aidata ja kui, siis kuidas? Kuidas oleks võimalik panna inimest unustama olnut ja eluga edasi minema? Kuidas tuua tagasi inimesele eluisu? Mida vastata küsimusele "Milleks ma siin veel edasi elan?"?.

Ette tänades!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Et elus asjad paremaks läheksid, siis on vaja midagi MUUTA. Muuta oma hoiakuid ja elusihte. Kohusetunne esivanemate ja Laste ees on
nr. 1 Teadmine, et mind vajatakse, ja ma olemas olen on oluline.
Sügavast depressioonist aitab välja tulla arstirohi - antidepressant ja seda soovitan veidi võtta. Järgnevalt tuleb töid-tegemisi jõudumööda ette võtta ja teha - tehtud töödest saab inimene uut jõudu, energiat. Vanaemaga koos elamine ei tohi segada uue elukaaslase otsimist ja leidmist - seda tuleb talle selgitada.
Koos teiste laste-sugulstega arutage olukorra parandamise võimalusi ja neid siis temale viisakalt pakkuma - ta tunnetab pereklanni üksmeelt ja toetust.
Isa psühhiaatri jutule.
Ise lugege siin varem pakutud soovitusi. Vajadusel psühhiaatri jutule.
Lahendid on olemas, tervise-probleemid kõrvaldatavad. On võimalik adata!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?