Närvis, nutan 21.11.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mul on tunne, et mul on jaks otsas. Kõik ajab mind närvi. Olen kohe varsti 17 saamas ja mäletan, et juba noorena läksin ma väga tihti närvi. Närvi minnes, hakkavad mul vahel asjad lendama, ma hakkan nutma ja tekib tahtmine kõigi peale karjuda, ennast lüüa või muud moodi haiget teha. Lihtsalt hüsteeritsen omaette. Närvi lähen ma nii mõnegi mõttetu asja peale, näiteks kui keegi ütleb midagi halvasti või kui mul midagi välja ei tule. Käisin kunagi iluuisu-trennis ja kuna seal on palju keerukaid samme, hüppeid, läks minul harjutamiseks kaua aega Kui välja ei tunud, siis lihtsalt pisarad hakkasid voolama. Nutma hakkan ma üldse väga kergelt. Ema mu väiksema õega riidleb, mina nutan. Vanemad omavahel tülitsevad, mina nutan. Ema ja isa mul üldse lahus. Olen kogu elu ema juures elanud, kellel uus abikaasa ja laps. Nüüd kolisin isa juurde, kellel samuti uus naine ja uus laps, aga nad on lahkumineku äärel. Mis tähendab seda, et veel tülisid majas ja mina lihtsalt enam ei suuda. Tekib tahtmine kuskilt alla hüpata või peaga vastu seina joosta. Samuti oma enda suhteprobeemid. Vahepeal on täiesti suva ja järgmine hetk ma nutan, nutan kasvõi tund aega järjest. Tahaksin tolle inimese peale karjuda, teda lüüa. Ma ei suuda maha rahuneda. Koolis ma ei suuda ka üldse käia, ma ei jõua lihtsalt. Gümnaasiumi aeg ka, palju õppida, pingeline aeg. Ma olen nagu elust täiesti ära väsinud. Mis siis, et ma alles noor olen.
Samuti olen väga kinnine inimene. Näiteks emaga tülli minnes, ei ütle ma kunagi välja seda, mida ma tahan öelda. Istun ainult pea maas ja ütlen, et ei tea. Ma ei suuda lihtsalt suhelda.
Tahaksin olla rahulik ja tasakaalukas inimene. Ma ei taha närvi minna iga väiksema asja peale. Ma ei taha, et pisarad oleksid mul igapäeva osa. Ma ei taha väriseda sellest närviminekust. Aga mina ei jõua enam. Ma ei tea, mida peale hakata.
Ei ole ma ka kunagi kellegile rääkinud sellest, et kergesti ärritun ja igapäevastest nutmistest. Mul ei ole seda kellegagi nagu jagada. Mulle tundub, et keegi ei mõistaks niikuinii. Ma ei taha teisi enda probleemidega tüüdata. Olen alati lihtsalt proovinud unustada. Aga miski ei unune. Mida ma tegema peaksin?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Minu Palve-Meditatsioon - esimene harjutus. Aeglaselt, mõnusalt (vabastab sisepingetest, parandab aju verevarustust nng õppimine hakkab edenema, annab enesekindlust).
2) Uneaega veidi pikendada, et organism parmeini puhkaks. Une arvelt ei tohi aega võtta.
3) Apteegist küsi rahustavat teed ja seda juua. Aitab.
4) Päevik. Selle kaudu saad Pihtida, murest vabaneda ja selle kaudu saad oma igapäevaelu UUT MOODI, teisiti korraldada. Mänguliselt, nagu näitlejad.
Sellest alusta ja kohe!
Igast murest saab üle, igale probleemile leiab otsija lahenduse!
Oled tubli.
Jüri O.-M. Ennet
PS. Kirjuta peatselt oma tegemistest ja sellega seonduvast.

Kas see arutelu oli kasulik?