Labiilsus 20.07.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, kui olin umbes 15, olid mul juba mitmendat aastat olnud sellised episoodid, et mul läks silme eest mustaks ja mu keha läbis mingi krambihoog, mida ma ise absoluutselt piirata ei saanud. (esimest korda toimus see kui ma olin 9-ne, tehti eeg ja otsest vastust polnud, kuigi oli variant, et võib olla epilepsia) tehti vereanalüüsid (isegi mitu korda),ekg,eeg ja kõik tundus olevat normaalne. mina aga tundsin ikkagi, et midagi peab olema valesti, see ei saa olla ju alateadvuslikult tekitatud või isegi madalast vererõhust liiga järsu tõusmisega, kui see juhtus ka siis, kui ma olin juba mitmeid minuteid püsti olnud ja ei suutnud neuroloogi juures nuttu kinni hoida. temalt ma tundsin kuidagi üleolevat suhtumist ja pidevat süüdistamist, et ma mõtlen seda kõike välja, seega juhtus arvatavasti, et nutmine ei leidnud aset mitte ainult ühe visiidi jooksul. kirjutas mulle minu raviraamatusse, et olen labiilne, ei arutanud minuga seda läbi ja ütles et kui tahan võin nõustaja juurde minna. ei läinud. nüüd viimased aastad on seda vähem ette juhtunud, et kokku kukun, küll aga on pidevad impuls-kinnisideed toitumise suhtes (aeg-ajalt lihtsalt lööb nagu äkiline selgus ja tunne, et kui ma nüüd natuke aega ei söö, siis kõik saab korda, siis pärast 2-3 päeva nälgimist õgin end uuesti täis ja üritan vältida sellest teemast mõtlemist), vahel (isegi siis kui ma söön normaalselt, kuigi söömata ajal on tujumuudatused tunduvalt tugevamad) ma hakkan midagi imelikku kuuldes (nt mingi paranormaalsete nähtuste piinlikult detailne seletamine) nutma, mida juhtub ka mõnikord täiesti tühja koha pealt. vahel tuleb peale mingi sotsiaalne ärevus, täiesti põhjuseta, tunne et ma olen mingi negatiivse põhjuse pärast tähelepanu keskmes, peopesad hakkavad higistama ja mõnikord esineb ka ärevushoogi, mille tõttu ma pean end nt klassist vabandama, kuna ma ei suuda ühe koha peal paigal istuda, lihtsalt, midagi hakkab vastu ja pean välja saama, kord ma tundsin nagu mu hingamine oleks kuidagi häiritud ja pidin täiesti ära minema ja ei suutnud jällegi pisaraid tagasi hoida. ma ise tegelt ju ei vihka ennast, kuigi mõnikord ma mõtlen et ma olen endale nii kaua seda valet sisse söötnud, et ise ka uskuma hakanud. kord mõtlesin psühhiaatri juurde minna, aga kui visiidiaeg kätte tuli, siis ma olin selle ära unustanud ja jäigi minemata. ei oska midagi teha, mõnikord tunnen ennast jällegi hästi, aga see on kiire mööduma ja kõige rohkem kardan, et see on mingi tähelepanuhäire ja olen kuidagi selle kõik ise välja mõelnud ja ise ka ei tea, mis on päris ja mis mu pea minu enda teadmata on endale ette kujutanud. vabandan et küsimus nii pikaks kulges. otsene küsimus muidugi täitsa puudub.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Väike labiilsus on küll (mõningal määral on seda veidi kõigil inimestel olnud) ja see avaldub nii söömishäirena kui ka selle vaskulaarse (veresoonkonna-minestamissarnane elamus) reaktsiooni kaudu. Vaja oleks veidi AD-d abiks ja siis harjutused. Siin kaks valdkonda: a) söömishäirega seonduv, b) vaskulaarne valdkond.
Söömine: söömispäevik (kogused, regulaarsus, rohke mälumine, piisavalt vedelikku, jne toidu osas; kehaline aktiivsus - kulutatud kalorid, treeningmetoodika annab üle kanda ka vaimse kujunemise valdkonda - koormuste järkjärguline kasv, regulaarsus jne). Vaskulaarse külje pealt on oluline kehaline aktiivsus, ortostaatilised harjutused (pea kõrgemal - pea madalamal siin ka minu Palve-Meditatsioon), veeprotseduurid (soojem-jahedam dušš vaheldumisi, meres-järves ujumine jm kehaline tegevus. Kui elusihid on paigas (töö-vanker, milles andekas ja tulevikus lapse-vanker õigel eluetapil), siis ka paljud muud asjad hakkavad omavahel korralikult harmoneeruma. Elusihtidest ja õppimisega seonduvat leiad põhjalikumalt minu raamatust "Väljavalitu", AD saad psühhiaatrilt, toitumishäiretest ja ortostaatilistest harjutustest on varem kirjades juba kirjutatud.
Sinu häired on kõrvaldatavad.
Igast murest saab üle!
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?