Probleemid emaga 23.06.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
Mina pean õnnetuseks liituma nendega, kel oma vanemate üle kurta tuleb.
Ema on nüüd 70-ne . 35 a. tagasi lahutas ta oma mehest ja tundub, et ta pole siiani sellest üle saanud. Tollal käitus ta väga imelikult ja püüdis end korduvalt tappa, rääkimara töökohtade vahetamisest suure häbi tõttu, et ta lahutatud naine oli ning seetõttu meie pidevast nälgimisest.
Meile sisendati, et mehed on jäledad ja tiirased ning lapsi pole vaja muretseda. Meie siiski mingil moel leidsime endale mehed, kuigi need tõmbasid suure ehmatusega ruttu uttu, kui said teada, millisest " lollist " perekonnast olime.
Õel siiski õnnestus lapsed muretseda, kuigi õhkkond oli selline, et sõna otseses mõttes tormati kallale peksma, kahvel käes.
Nüüd aga õnnestus ühel lapselastest endale elukaaslane leida, välismaalane pealegi. Sellest tõusis eriti suur skandaal ja ema ajas päris segast juttu KGB-st ja nende poolt toimetatavatest mürgitamistest jne.
Inimene peaks õnnelik olema, et tal on lapsed ja lapselapsed, korraliku ja tublid-targad inimesed, selle asemel aga laamendamine ja segase jutu ajamine.
Minul on nende pärast teatav mure. Esiteks tulevad mulle meelde nood enesetapukatsed. Keerab äkki gaasikraanid lahti ja kõik saavad hukka.Teiseks ähvardab inimene jätta oma korter ei tea kellele, aga kuhu nad siis nii äkitselt
lähevad. Suurt rikkust seal ei ole , niiet mine või metsa kuuse alla elama.
Samal ajal ei taha oma ema hulluks ka tembeldada, sest näiteks rahaliselt majandab ta end oma pinsist ilusasti ära.
Mis vaimne häire see võiks olla (kui on)ja kas edasi kannatlik olemisest tõuseb tulu?
Ma olen ise ka juba keskealine inimene ja see vahekohtunikuks olemine ja kannatlik selgitamine on juba tüütu. Samuti teise teatav kahjurõõm, et minul elu elamata jäi. Noortel on tulevikku, aga ega mina ei saa nende kaela peale jääda ega nende seljas sõita.
Kas tuleks vanainimest lihtsalt jälgida ja edasi kannatlik olla ning kui hullemaks ei lähe, unustada ning andestada? Ei tahaks siiski uskuda, et keegi oma liha ja vere suhtes nii jäägitult õel on. Mõningad küll tulevad meelde, kes tapsid oma perekonna ja siis endid, aga need olid noored mehed.
Lgp. M.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Jutt siin olukorda ei paranda, kergelt leevendab. Tegu on luululise häirega, orgaanilise luululise häirega, mis on ealistest iseärasustest tingitud. Selliste häirete raviks head ravimid (neuroleptikumid) olemas. Kirjutab psühhiaater. Mõjuvad hästi.
Elu kulgeb olevikus ja tundke olevikust rõõmu, jagage rõõmu lastele ja lastelastele. Liht-, keeruline-, täis- ja kaugminevik ei ole probleemilahenduse võtmesõna, ei ole lahenduse võti. Võti on olevikus ja tegutseda tuleb olevikus. Armasta oma Vanemaid, ka siis kui neil on meelehäire. Ema vajab ravi.
Eile olin Tantsupeol. Poiss ja Tüdruk, Naine ja Mees käsikäes muusika saatel teineteisele rõõmu tantsimas - imekaunis. Kes suudab (füüsiliselt) tantsu keerutada, see suudab ka elus toime tulla (mitte ainult arvuti taga istumisega või ölleklaasi kergitades).
Need kes Esivanematele austust tantsivad-laulavad - nendel on tulevikku ka peale oleviku.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?