Depressioon 20.03.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 28-aastane (noor?)mees. Tunnen pidevalt on enesetapumõtteid.
Ma ei ole eriti hea välimusega ja lisaks olen halb suhtleja. Ei pea ennast rumalaks, aga mitte ka geeniuseks. Naist mul ei ole, varem on olnud üks aastatetagune suhe.

Tööl tunnen ennast enamasti halvasti, kuigi on ka helgemaid hetki.
Pidevalt on enesetapumõtted - näiteks kui koosolekul ei suuda selgitada asju, mida peaksin valdama ja olen lihtsalt vait. Või ei suuda aru saada asjadest, millest peaksin. Kujutlen neil hetkedel, kuidas endale näiteks nööri kaela panen. Kellegagi nö normaalselt tööl ei suhtle ja olen "autsaider". Samas nagu ütlesin, on ka häid päevi, aga vähe.

Tunnen, et tegelikult ei kuulu ma kuhugi. Sõpru on vähe ja suhtlen nendega äärmiselt harva. Ka need suhted ei ole sügavad. Lisaks on sõbrad hakanud mulle ülevalt alla vaatama. Nende elu on edukas, minu oma mitte. Igasuguste uute suhete loomine paistab aga üle jõu käivat.

Proovisin ühineda teatud organisatsiooniga, kuid mingi hetk lahkusin, sest tundsin, et "ei vea välja". Ei suutnud sinna sulanduda. Esialgu tundsin nagu kõik teisedki uued liikmed kohmetust. Kui teiste inimeste puhul see tasapidi kadus, siis minu puhul süvenes. Samas olid need ühed õnnelikumad hetked üle aastate.

Lõppkokkuvõttes tundub, et mul ei ole tulevikku. Mul ei ole sõpru ega saa olema perekonda. Samuti ei oota mind ees hiilgav karjäär. Olen elanud viimased aastad pidevalt enesetapumõtetega, mõni hetk on helgem, vahepeal mõtlen sellele iga päev.

Et pikk jutt lühidalt kokku võtta, olen mõelnud psühholoogi abile. Kas seda on võimalik teha anonüümselt? Kindlasti ei soovi oma andmete kuskile kirjapanemist. Samas ei usu ma, et keegi saab mu probleemid nö "ära lahendada". Ja erinevatest medikamentidest olen kuulnud ka pigem halba, kui head.

Aitäh, et ära kuulasite!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kriisihetki on olnud kõigil. Surmamõtteid peab iga tark inimene kord läbi mõtlema. Kui inimene neid eksistentsiaalseid mõtteid ei mõtle, siis on ta arengus peetunud. Aga mõttelõng peab ketrama tuleviku suunas konstruktiivset tegude-köit, et ise edeneda ja ja oma edenemisega ka oma rahva edenemisele kaasa aidata. Kui ise ei tahakski enam pingutada, siis kaaskodanike hüveks, esivanemate austuseks on see oluline. See annab jõudu ja väge.
Ma võiksin ka jalad seinale toetada ja vaikselt logeleda nagu mõni "aus ärimees" ümbermaailma reisul. Aga see pole see õige. Mina vaatlen asju läbi 5M-i: kuidas minu Mina sellest edeneb-areneb, kuidas Meie-tunne sellest tugevneb, kuidas kaasinimest toetada, milline on selle teo seos minu Missioonitundega. Igal inimesl on siin eluteatris oma Missioon. Mis mind nende tegemiste juures kitsamal tasandil Motiveerib, mis on tõeline Motivaator. Ja viimaskes - Moraal. Kuidas ma Moraalselt edenen ja seda edu kaaskondsetega jagada suudan. Andmise jaoks me ju elamegi. See ongi Õnn.
Küll surm tuleb omal ajal ja ilma kutsumatagi.
Head tegutsemist Esivanemate ja Kaaskondsete nimel, enda Õnne nimel!
Psühhiaatri jutlul võiks ikkagi ka käia - saab selgust endas.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?