skisofreenia 24.01.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tunnused, mis peaksid viitama skisofreeniale ja mis mul täitsa olemas:

*olematute asjade nägemine, kuulmine. Õnneks viimastel aastatel küll enam ma vaime enam näinud ei ole, kuid need on asendunud teiste sümptomitega. vaimude nägemise kohta niipalju, et ma ei tea siiani kas need mida nägin olid reaalselt, või siis oli tegemist silmamoondustega? mäletan siiani häguselt selle vaimkeha kuju ja struktuuri, kuid samas osa tähtsatest asjadest, mida ma peaksin mäletama on mälust justkui täielikult kustunud. (vaimkeha oli ca 160cm pikkune, umbes minu enda pikkune, meenutas inimest. keha oli pool-läbipaistev, nagu kummitusel ikka). Jube hirm tuleb praegu peale kui sellele mõtlen. Praegugi olen üksi kodus...


*motivatsioonipuudus ja tundekülmus, perekonnast ja sõpradest kaugenemine.
Motivatsioonipuuduse all peal silmas seda, et ma küll mõistan et mul tuleks koolis käia ja õppida, aga ma ei leia endas selleks motivatsiooni. kuigi tean et olen pärit tavaliselt kesk-klassi perekonnast justkui pean iseenesestmõistetavaks, et tulevikus ootab mind ees Hollywoodilik staarielu või midagi seesugust... samas vahel satun täielikku paanikasse kui mõistan, et senimaani olen oma elu ikka nii valesti elanud ja siis luban endale, et nüüdsest hakkan oma kohustusi täitma ja elama reaalsuses, kuid peagi olen jälle pilvepiiril tagasi... ükskord ema küsis minult, et mida ma siis teen, kui põhikooli ära ei lõpeta ja veelgi rohkem elu hammasrataste vahele jään - ma mõtlesin veidi endamisi ja jõudsin järeldusele, et noh, enesetapu teen. LOLLUS JU! aga ma ei tea miks ma mingitel momentidel vaid enesetapust unistangi... ainult et jah, argpüks nagu ma olen, tegudeni ei jõua kunagi. Ükskord väiksena üritasin end püksirihmaga üles puua, aga ma ei suutnud. Häbenen seda ise ka, et sellist asja üldse proovisin, kuid mõnel hetkel olen väga aldis seda kasvõi tervele maailmale kuulutama - teisel hetkel tunnen häbi oma äärmusliku otsekohesuse pärast.

*tähelepanuhäired, mäluprobleemid, keskendumisraskused. Skisofreenia varased ohumärgid.
-Koolis ja üldse, ka kodus õppides ma üle 5 minuti millelegi keskenduda ei saa. juba praegugi seda kirja kirjutades hakkan juba muutuma närviliseks ja lohakaks. tunnen end väga haledana praegu. kipun alati kiirustama, süües, kooliülesandeid tehes, inimestega suheldes. kuhu krt ma kiirustan, seda ma ei tea isegi...

*tujukus, depressioon, võimetus nutta, liigne nutmine, põhjuseta naermapuhkemine või võimetus naerda.
-Siinkohal on mul kõik need sümptomid teatud hetkedel olemas. Olen pidevas depressioonis, elan justkui omas kestas kust välja tulla ei oska. Teisel momendil jälle tunnen end suurima seltskonnalõvina, eieii, pigem klounina. Nutmise kohta niipalju, et mind on praktiliselt võimatu nutma ajada ja tunnen ise suurt kurbust selle pärast. kui suudaksin nutta, suudaksin ka vabaneda halbadest tunnetest, aga suutmatuse pärast jäävad need kõik minu sisse mida ma siis mingil muul moel välja elada proovin... kas naerdes hüsteeriliselt või käitudes agressiivselt, näiteks ohjeldamatult karjudes ja ropendades, mida samuti häbenen, kuid mis siiski jääb vaid meie koduseinte vahele

*Aktiivsushäired: üliaktiivsus või passiivsus, unetus või liigunisus.
100% olemas! minu puhul on kaks varianti, kas olen üliaktiivne või superpassiivne. unetus või liigunisus, mõlemaid tuleb ette.

*sotsiaalsete olukordade vältimine, tavapärastest tegevustest loobumine, suhete jahenemine, ebaloogiliste või ebasobivate asjade väljaütlemine, kummaliste sõnade kasutamine või mõttetute avalduste tegemine.

Nonii, need sümptomid ma kopisin otse ühest artiklist, aga needki avalduvad tihti minu puhul. Kommenteeriksin pikemalt aga kardan et hakkan jälle seosetut juttu ajama, niisiis ütlen lihtsalt et selle kohapealt ka ristike kirjas.




Enda 'veidrast' käitumisest niipalju, et vahel tunnen nagu kõik inimesed väldivad mind. Vahel mõtlen et tuleks kasvõi keegigi minu ellu, kes päästaks mu elu! Kuigi tegelikult pean ma ise enda elu päästam. Vahel vajan inimeste lähedust nagu õhku ja vett ja kõige paremini aitab selle vastu see, kui saan panna pea mõne teise inimese sülle ja 'ammutada temalt energiat', et elus püsida. siis tunnen end jälle elujõulisena.. niikaua kuni ma jälle energia tarbetult ära raiskan ja jälle nagu üksik hulgus hingekaaslasi otsima lähen. kusjuures, ma neid leida ei loodagi. kardan ka seda, et varem või hiljem, kui ma abi leida ei suuda võin oma elu lõpetada suitsiidiga. praegusel hetkel olen kodus rõõmsalt, kõht täis ja hea muusika käib, kõik tundub korras justkui:) aga mõnel teisel momendil, kui asju lõhkuma hakkan ja oma pereliikmeid ründama kipun...




kust ma võiksin abi leida? kas on olemas ravi, mis mind pikemaks ajaks maapeale tooks ja mu olemise üldse stabiilsemaks muudaks?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Paljud psüühikahäired on piisavalt keerulised ja nende ise-diagnoosimine võib suuresti valesti minna. Sellega tegelevad ikkagi väljaõppinud ja kaua praktiseerinud arstid ja ka nemad mõtlevad neid küsimusi teinekord piisavalt kaua. Kirjasõna tähendus ühele lugejale on ühtmoodi ja teisele jällegi teisiti - siit juba esimesed eksitused. Teiseks, need sümptom-kirjeldused on vaid teatud sektorid psüühika tegevusest, aga psüühika on ju tervik - vaja näha-uurida tervikut. Mitmed seisundid "on nagu" see või siis teine haigustunnus, aga tegelikult on tema olemus hoopiski midagi muud. Jne.
Psühhiaater vastuvõtul annab lohutust, selgitust, suuniseid.
'Vastuvõtule ja selgus tuleb!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?