Depressioon või dementsus? 11.05.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

61 aastane naine, minu õde.
Haigestus u. 5 aastat tagasi reumatoidartriiti, mille järgselt arenes kiiresti raske liikumispuue. Invaliidsust keeldus ta kategooriliselt vormistama.
Juba varem, tervena, hakkas ta oma väikesele palgale lisaks korjama puid ja muid "arvatavalt vajalikke" asju prügikastide juurest.
Kõrvalt vaadates oli aga näha, et tal on välja kujunenud tugev depressioon, kuna lootis ikka paranemisele (ta on üksik inimene). Depressiooni ta ei tunnistanud ja oma asjatoimetused korraldas ise.
Ühel korral aga sattusin nägema tema korteriteenuste kviitungit. Selgus, et tal on ligi aastane võlg, kuna ta ei käinud pangast raha välja võtmas. Siis sai tal otsa ka kodusolev raha ja nüüd tuleb talle toit ja ravimid osta juba teiste kulul. Tegime kõik maksed oma arvelt otse- ja püsikorraldustega. Paneb väga pahaks. Ütleb, et meie võtame tema majapidamise üle.
Pankaminekust keeldub. Ütleb, et kunagi ta läheb ja tasub meile kõik. Läheb kurjaks kui rahast rääkida.
Viitega, et liigesehaiged ju korraldavad oma igapäeva asjad teiste abiga ütleb, et tema tahab saada terveks.
Arstile enam ei lähe, sest esiteks on pesemata ja rahata, teiseks on aga ihu poolest nii kõveraks muutunud, et ei pääsegi sinna.
Ka ei tule ta enam vanni, kuhu oleks vaja tuua ta taksoga. Ütleb, et kui tervis paremaks läheb, siis tuleb, ise aga ketendab juba kuude viisi pesematusest.
Mõistan tema depressiooni, sest suhteliselt noorena invaliidistuda mõjub ikka väga destrueerivalt, meil aga liigeshaigetele psühhoteraapiat veel ei rakendata.
Kuna meie ema on süvapuudega Alzheimeri haige, keda põetan, siis tean, et selle tõve algust on väga raske diagnoosida.
Üks on kindel - mingile arstile ta, eriti psühhiaatrilisele vastuvõtule mu õde kindlasti ei lähe ja erinevalt meie emast, kes võtab sisse kõik ravimid ja kuuletub lahkelt kõigile korraldustele(kui tal just rahutuse periood peal pole), minu õde ravimeid võtma ei hakka. Noh kasvõi antidepressante.
Mõistan, et kirja teel ei saa panna diagnoosi ega ravida. Las see oli siis lihtsalt minupoolne südamepuistamine.
Raskem on veel ees, sest lahendust ei paista silmapiirilgi.

Küsimus oleks, et kas kõik neid sümptoome võiks vaadelda depressioonina või tuleb mõelda hiilivalt arenevale dementsusele?

Lugupidamisega
I.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Depressioone jätkub kõigile, ka temale. Aga see on kaasnev sümptom. Asja olemus on eaga (varase seniilsusega) kaasnevad sümptomid. Perearsti kaudu vaja vormistada vajalikud dokumendid invaliidsuse osas (arvestades nii keha kui ka psüühikat), tsiivilkohtu korras vormistada eestkoste küsimused, et tema õiguslikke, majanduslikke ja tervislikke õigusi adekvaatselt kaitsta. Edasises perspektiivis vaadata ka hooldekodu varianti.
Tõele tuleb silma vaadata, nende asjaolude eest ei põgene. Probleem tuleb lahendada.
Sama lugu ju ka nende nö muukeelsetega - unistamise ja "leelotamisega" neid probleeme ei lahenda. Koostöös lahendame, KÕIGI erakondade koostöös on see võimalik.
Ka Teie õe küsimuse lahendus vajab koostööd ja üksmeele olemasolu: perearst, sotsiaaltöötaja, tsiviilkohus, hooldekodu, omaste poolne eestkoste.
Parimate soovidega ja kannatlikku meelt,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?