Probleemid abikaasaga 07.06.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 24 aastane naine, oma abikaasaga, kes on samuti 24, olnud koos üle 5 aasta, meil on pooleteiseaastane tütar.

Mureks on nimelt minu abikaasa käitumine. Ta ägestub kergesti tühiste asjade peale. Näiteks: joob hommikul rahulikult kohvi, läheb riietuma ja avastab, et sahtlis pole sokke (need on kilekotis sahtli ees maas). Tema reageering (vabandan juba ette mahlaka teksti pärast): "nahhui küll!!! Kus kurat mu sokid on!? kogu aeg on mingi segadus majas!!! Vittu küll!!!" (Segadus majas seisneb selles, et lapse mänguasjad on põrandal või mõni riideese kapist väljas). Sellele järgneb loeng teemal, et mina ei saa oma ülesannetega hakkama, kuigi istun päevad läbi tegevusetult kodus.
Järgmisel hetkel ütleb aga mees, et "Kas sa armastad mind? Mina sind küll armastan!" "Tsau, kallis, lähen nüüd tööle."

Kui ma tema jutule kohe ei reageeri, on ta kohe megalt solvunud. Ja kui ma kõikidele tema seksisoovidele ei allu, on ta veel rohkem solvunud ja ütleb, et ma ei armasta teda.

Lisaks kontrollib ta pidevalt mu käitumist. Kus ma olen, kellega ma olen, kas ma ikka olen ema/sõbranna juures, nagu ma väidan. Ta peab minutipealt mu päevakava teadma, sest sellel hetkel, kui ta mu asukohta ei tea, olen ma raudselt teise mehega. Ja internetis jahin ma ainult teisi mehi.
Ta ei luba mul sõbranna ja lastega minna omapäi miniloomaaeda, sest kas ma ikka lähen sõbrannaga ja kas ma ikka lähen miniloomaaeda. ta otsis internetis kohe üles, et kas selline koht on üldse olemas.
Viimasel ajal on asjad lausa nii kaugele läinud, et ma ei tohi enam oma autoga ema/sõbranna juurde minna, sest "raha läheb palju" nagu ta ise ütleb. Ise teenib kahekordset Eesti keskmist palka.

Omapäi, sõbrannadega, pole ma juba õhtuti väljas käinud juba kolm aastat, kui mitte rohkem (nii et kogu see asi algas vaikselt pihta juba ammu enne lapse sündi). Ma lihtsalt loobusin, kuna ei suutnud välja kannatada seda, et ta mulle iga 10 min tagant helistas-piinlik oli.

Ise loomulikult käib küll sõpradega väljas, aga viimasel ajal järjest harvem, sest äkki tuleb mulle mõni mees külla. Ta ise ütleb küll hiljem, et tegi nalja, aga see oli naljakas esimesed 2 korda.

Pea aasta tagasi kolisin ma lapsega kodunt ära vanemate juurde, sest tema leidis, et teine naine on parem. Aga niipea, kui olin oma asjad kokku korjanud, tuli ta sõna otseses mõttes nuttes minu juurde ja anus tagasi. Ütles, et tegi suure lolluse. Ma leebusin ja kolisime taas kokku. Ja kõik oligi ilus, mees tegi süüa, viis mind välja... Kõik see kestis kolm kuud... Siis tulid jälle tema vanad harjumused tagasi: helistas teistele naistele, pornotelefonile jne.
Peale seda ma nagu jäätusin. Kadus elurõõm, teotahe, maad hakkas võtma depressioon. Praegu on ainus, mida tahan, mehe juurest ära - nii kiiresti ja kaugele kui võimalik. Probleem on aga selles, et mees on kuradima hea manipulaator. Ta oskab nii hästi mind tundma panna, et mina olen kõiges juhtunus süüdi, ta naeruvääristab mind, kui ma midagi valesti teen või mul mõni apsakas juhtub, sõimab mind, viimasel ajal lausa teiste kuuldes. Ja sealtsamast tõmbab mulle nagu koti pähe ja ma ei suuda talle vastu hakata.
Ja ma tõesti ei taha temaga koos olla, sest ta ropendab ja tänitab lapse kuuldes, käratab ka lapse peale, nii et laps kardab juba pea kõiki mehi. Ja on alati nii hirmunud, kui isa emat sõimleb. Ma üritan ise need nääklemised juba eos kustutada ja olen just lapse tõttu oma tundeid vaka all hoidnud.

Mida sellise mehega peale hakata?

Ette tänades...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Variandid:
a) super-kasvatamatu,
b) psühhopaaditaoline isiksus,
c) tarvitab psühhoaktiivseid aineid (alko) ning selle baasil armukadedus,
d) mõne muu häire taustal esinev paranoilisus.
b), c) ja d) osa psühhiaater saab nõu anda.
Lähisuhe on tunnete suhe, see ei ole omandisuhe - sellest tulenevalt tehke ka oma tegemiste plaan ning kõik muu.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?