alkohol 19.02.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Põhiteemaks panin alkohol, sest kogu jama on seotud sellega. Mees paregu 40. On nn tsüklialkohoolik. Tavaliselt 10 joob, siis paar kuud vahet. Umbes 10 aastat tagasi suutis olla kaine 2 aastat. Arvan, et selle põhjuseks oli töökoht, mis talle meeldis. Kuna aga filma lagunes, siis jäi vahepeal töötuks. Jõi hullu moodi. Lõpuks oli nõus end ravima. Käis Taageperas, kus pandi tuharasse tabletid. Aga nii halvasti õmmeldi haav kinni, et tabletid tulid välja. Luges need kenasti kokku ja jätkas joomist. Siis sai töö rekka peale, olin rõõmus, sest arvasin, et nüüd on joomisel lõpp. Aga oh õudust- asi läks palju hullemakls. Tuleb välja , et need rekkamehed veel kõige hullemad joodikud. Läheb-tuleb laevaga, seega neli päeva võimalik korralikult juua. Kuna suvel lääneriikides suvel nädalavahetustel tööd teha ei tohi, siis jälle kaks joomapäeva juures. Räägib ise, et seal võib promillidega sõita. Pol peatab vaid siis kui ikka väga teepeal vingerdad. Laevast maha tulles täielikult purjus mehed, temagi Lätis trahvi maksnud ja pidanud korduvalt enne kojusõitu ennast välja magama. Ütleb, et see töö meeldib talle ja toob hästi raha sisse. Mina aga täielikus depresioonis. Käin psühhiaatri vastuvõtu. Asi sai alguse magamatusest. Minu unerohuks olid pisarad. Nüüd söön tablette (zoloft, amitriptilin, unerohuks kirjutab mulle raviarst pidevalt rivotrili, kuigi olen imestunud, sest loen, et see nagu rohkem epilepsia ravim, siiani olen oma arsti usaldanud ja püüan tema abil terveneda. Need teie pidevad soovitused siin teistele: mõtte muutmine, karastamine, jalutamine, võimlemine, pos mõtlemine, hingamisharjutused jne on kõik ära proovitud ja kasutan neid kogu aeg. Kardan aga kogu aeg, tegelikult mehe pärast: äkki teeb avarii, äkki kasutab prostituute, ....
Tegelikult tunnen ennast kaassõltlasena. Ei taha mitte, et pere puruneks, aga oma kõrghariduse ja kõrge positsiooniga töö juures ei oska ma oma eluga toime tulla. Lahutada ei taha. Kõige selle juures on suur mure laste pärast. Tütar ütleb, ema sa oled loll, et lased isal juua. Olengi vist loll, kes elada ei oska. Ja tundub, et siin ei saa/oska mind keegi aidata. Kardan väga, kui kaua ma niimoodi vastu pean, karda, et võin teha enesetapu, kardan elada......

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Majanduslikult vaese riigi rahvuseteadmine uputatakse EL-i unistusteuttu ja kohaliku riigieelarve alkomüügiga saadavasse viinajõkke. Sinna jõkke uppus Aleksander Suur ise ja tema suurriik, sinna upuvad (kui riigikogulased midagi ette ei võta) loomulikult ka veidi väiksema maa ja rahvaga riigid.
Probleem on nii ühiskondlik-riiklik kui ka individuaalne-isiklik.
Riigi-Juhaneid me mõjutada ei julge, seega jääb vaid indiviuaal-kulgemise tee kasutada. Ja see on viinaohvri ravi ja sellele järgnev karskus - see on ainumas võimalus, et vana haiglane viinajõmin nii kehast kui ka vaimust ära haituks ning inimesed eluülespidamist vaba inimese kombel (mitte viinaorjana) teenida saaksid.
Vabariigi aastapäeval ajalehedki on meie ajalugu viinajökke mönuga uputamas.
... x- aastal vötame mönuga krematooriumi-käigud ette ning x + n aastal ei leidu eesti-soome-ugri hõimlaste hulgas enam ühtegi mönuga-vötame meest.
Looduslik (s.o. riiklik) valik.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?