Raske periood 11.01.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 24 aastane naine, mul on kahe ja poole aastane tütar, kes on tore ja armas selline aktiivne energiapallike. Andsin tüdrukule rinda kuni 2004 märtsi kuuni, seejärel läksin tööle. Kodus istumisest tüdinud, enesehinnang suht madal. Tööle minekul olid esialgu positiivsed tagajäred. Uued inimesed, suhtlemine ja kõik see. Plaanisin algul teha ainult miinimum 50 tundi kuus, nagu algselt sai ka tulevasele ülemusele öeldud. Kuid esimesed kolm kuud tuli teha 120 tundi jne, lisaks öötöö. Kaheaastase lapse jaoks jäi emmet väheks. Tore oli see et tööle minemine aitas lapse kergemini rinnast võõrutada ja lähendas teda issiga kes teda enamus ajast hoidis, kui mind polnud.
Lisaks tööl käimisele tegin maal vanemate juures veel ajamaad praktiliselt üksi, ema andis kül paar korda näole. Niitsin muru ja tegin veel autojuhilubasid.
Tööl hakkas varsti selg valutama, ja peagi selgus et olen rase.
Raseduse ajal oli raske tütrega toime tulla, ärritusin kergesti ja lõin teda vahel. Karjusin ta peale. oktoobris sündis teine tütar enneaegsena 29 nädal. Lisaks enneaegsusele on tal ka veel üliraske haigus. Arstid võtsid jaanuari alguses vastu otsuse edaspidisest ravist loobuda, kuna see oleks lapse piinamine ja ei annaks soovitud tulemust. Olen ka ise viimasel ajal palju haige olnud. Vanem tütar on nüüd täitsa issi lapseks läinud, kui ma käin haiglas siis ta tõrjub mind eemale, tunnen et olen emana läbikukkunud. Käin haiglas psühholoogi juures ja mulle kirjutati cipramilli välja. Psühholoog on nooruke ja vähese intutsiooniga. Kui rääkisin talle pisut oma elu pahupoolest kohtasin hukkamõistu tema silmis ning tõmbusin tagasi. Kas psühholoog peaks tegelema minu puhul ainult lapse enneaegsusega ja haigusega seotud enesesüüdistuse, viha jmt. või ravi peaks olema sügavam alates lapsepõleveprobleemidest kuni täiskasvanu eas läbi elatud sõbranna surmaga poomise läbi. Kuidas üldse leida psühholoogilist abi, ja kas antud juhul peaks ta mulle ju nõu ka andma ning aitama mitte ainult ära kuulama ja õlale patustama, et ma olen väga tubli.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tallinna ja Tartu psühhiaatriakliiniku Dispanseris võtavad vastu nii psühhiaatrid kui ka psühholoogid. Töötavad käsikäes. Sealt saate vajalikku abi.
Teie elukoorem suur ja pingeline, sellest ka probleemid endaga, suhtlemisel lapsega. Kui mingil põhjusel mõni tohter või psühholoog "ei sobi", siis on täielik õigus ja vajadus leida teine, kellega tekib "hingeklapp".
Tegutsege ja saate kergendust.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?