Paranoiline vanur 23.11.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Oleme mures oma 80a.tädi pärast, või nüüd õigemini iseendi päras, kes me seda vanurit abistame. Kümme aastat tagasi suri tal abikaasa,lapsi neil polnud, oma maja linnas, seal ühes toas üürilisena me kolmaski tädi. Kümme aastat oleme me käinud teda 50km kauguselt nädalas korra vaatamas, aeda harimas, jne. Samast ajast algasid ka süüdistused: õde varastab ta tagant. Kõik uksed majas said lukku. Süüdistused jätkusid, talle tundus veel, et õde lõhub ta maja (krohvipraod, mis iganes). Vahepeal õnnestus ta psühhiaatri juurdegi viia. Sai natuke rahusteid. Kuid ega ta neid võtnud (tema ju terve) ja rohkem enam arsti juurde ei lähe. Siis muutus vägivaldseks õe suhtes. Sellel suvel otsustas maja ära müüa, kuna muidu "vargast" (oma õest) lahti ei saa. Väga piinarikas oli see müük ja uue 3-toal.korteri otsimine. Alailma muutis ta oma otsuseid, tuli tühistada juba sõlmitud lepinguid jne. Nüüd on korter ostetud, tädike sinna sisse kolitud, sadu süüdistusi kuuldud (mida kõike me talt kolimise käigus varastanud pole!) . Loomulikult leiame ta asjad üles või leiab ta ise, iialgi ei vabanda. Nüüd, olles seal tegelikult elanud kümme päeva, tundub talle, et me ta korterit oleme lõhkunud ( kruviauguke, ukse juures veidi kulunud parkett). Väljas ta ei käi, kuna korteri ukse lukustamist ei soovi selgeks saada, ja ta eksiks vist ära ka - korter Annelinnas- seega on vang omas kodus. Tervise poolest oli võimeline liikuma, ise sisseoste tegema, käima invataksoga kirikus. Talle on küll määratud hooldaja (sai sügava puude mõned aastad tagasi, miks, ei tea ), aga toidukraami eriti hooldajal tuua ei lase - äkki varastab-, kuid nüüd uued hädad- keeldub el.pliiti kasutamast, kuna ei saanud kord selle kinnikeeramisega hakkama. Meie abi vajab tihti - vaja vannis käia, jne.jne. Teda aidates me peame kuulama aina sõimu õe ja kordamööda teineteise aadressil, varguste pärast, kuigi kõik need "varastatud" asjad on olemas. Samas on tal kopsakas pangaarve, 3 tuba täis vara, aga joob mõranenud kruusist. ja sööb auguga plekkkausist...Lisaks tulevad pärast igat sealkäiku kellaajast hoolimata telefonikõned, kust kuuleme aina sõimu, kuna olevat jälle midagi varastanud, lõhkunud, (need on alati v.mõttetud, tühised asjad)... See on me närvid lausa ära söönud. Kui ta helistab, hakkab üks meist üleni värisema, teine kaebab migreenihoogusid. Mida teha? Tunneme kohustust teda aidata, kuid niimoodi aitamas käia, et kuulata aina räuskamist ja karjumist (uskumatu, milline on vana naise sõnavara), enam ei jaksa. Võõrastega rääkides on tal alati kannataja õrn hääleke. Üks meist on ligi 50-ne naine, teine üle 41, meil on pingeline töö, pered...
Tädi ei lubaks mitte iial kedagi hooldajana enda juurde elama, hooldekodu ei tule kõne allagi, samas ei saa ta ise hakkama, sest võib unustada toidu pliidile, pliidi vooluvõrku (kui ta nüüd muidugi seda pliiti kasutama hakkabki).Mida tuleks teha, et me kõik rahul oleksime? Kas teda on võimalik kuidagi arsti juurde saata ja ravida? Kuidas peaksime käituma temaga meie? Praeguseni oleme enamasti olnud kannatlikult vait, kaasa noogutanud, kui süüdistatakse... Kardan, et varsti tulevad süüdistused ka naabrite aadressil nagu vanas kohaski.
Segane ja väga pikk kiri, kuid aidake, palun!
Kaks tänulikku naist

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Vägivaldsuse ja kahtlustamise osas aitavad arstirohud. Psühhiaater saab määrata. Temale ning lähikondsetele valede otsuste vältimiseks, tema toimetuleku juriidiliseks organiseerimiseks saab kasutada eestkoste seadmist. eestkosja määramine käib tsiviilkohtu kaudu, eelnevalt tehakse ka kohtupsühhiaatriline ekspertiis selle vajaduse määramiseks.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?