hirm üksinduse ees 29.03.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
Kirutan alguses võimalikult lühidalt olukorrast.
Kasvasin koos emaga, pole isaga mitte ühtegi tundi koos veetnud. Kooli ajal polnud häid sõpru, ülikooli ajal 2 sõbrannat, poistega suhted kestsid 5-6 nädalat. Kogu aeg jäeti mind maha. Lõpuks sain kokku oma lapse isaga, kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Huumorimeel, lähedusvajadus sarnane. Kui olime tuttavad üle poole aasta, siis mina hakkasin rääkima lapse saamisest, olin ka juba 26a. Ta oli nõus, koos me veel ei elanud, see rahaliselt väga raske. Ja siis need tülid algasid. Mina rääkisin korteri üürimisest, tuletasin meelde. Teda ärritasid kõik need kohustuste meelde tuletused. Aina lubas, et poole aasta pärast, kui........ Laps sündis, ikka veel elas tema oma vanemate pool, mina lapsega koos oma emaga. Käis peaaegu iga päev külas. Ja siis läks minu ema välismaale tööle, tekkis võimalus koos elada. Vahepeal kõik imeline, mulle nii meeldis KÕIKE kolmekesi teha. Mees muidugi tahtis rohkem kodus vedeleda, magada, töö oli alati esikohal. Koduseid toimetusi teha ei tahtnud - väitis, et see on naiste töö. Mina polnud ka ainult kodune, tegin arvutiga kogu aeg poole kohaga tööd. Aga mulle heitis ette, et ma ju ei KÄI tööl, vaid raiskan aega arvuti taga. Tülid, tülid. Kuni ta eelmisel aastal minema läks. Ma ikka rääkisin, helistasin, et pere tähtsam, kui sinu ego. Aga tema aina nõudis, et jätku ma ta rahule, ta tahab närve puhata. Oli ka mitmeid nädalaid, nii et ta lapsega ei kohtunud. Ka tema ema ja isa olid tema poolt. Ütlesid mulle, et ma ta rahule jätaksin, küll ta ise tuleb tagasi, kui ta leiab, et on õige aeg.
Mõnel nädalavahetusel ikka tegime kolmekesi midagi, käisime rannas või kontserdil. Ja siis me mõlemad nägime (ka mees tunnistas mulle), et meil on ikka väga hea koos olla. Just kodust väljas aeg. Ja siis ta tuli tagasi, pärast 4 kuud.
Natuke läks mööda, ja jälle tülid - kodused kohustused, lapsega tegelemine, tema töö on tähtsam kui lapsega koos olemine ja loomulikult korteri ost. Ikka aina lubab, et poole aasta pärast võtab laenu jne. Ja nüüd, 7 nädalat tagasi läks taas minema. Vahepeal olen helistanud ainult selleks, et tuletada meelde, et ta lapsele raha annaks. Sel korral pole enam tagasitulekust rääkinud.
Asi tundub nüüd lõplikult läbi olevat ja see teeb mulle niiii haiget. Ma olen kogu elu peaaegu üksi olnud. Ja mu kõige suurem hirm on üksi olla. Ma ei suuda nädalavahetusel välja jalutama minna, koos lapsega. Mul on hirm või häbi, et teised vaatavad - näed, meest polegi. Ka teeb haiget see, et ta ei suuda leida aega lapsega kohtuda. Mitte ühtegi minutit. Ka on kõik nädalavahetused mobiil väljas, mis on eriti valus. Ta üldse ei täida kohustust lapsega seoses.

Olen hakanud hommikuti ärkama tund aega enne kella tirisemist, söögiisu pole üldse, küüned murduvad. Sunnin end asju tegema, kui lapse olen lasteaeda viinud, siis juba trepil hoian pisaraid tagasi. Autosse jõuan, siis nutan juba kõva häälega. Ja nii kogu aeg, isegi lapse nähes võin nutta 20 minutit. Rääkida, kurta pole ka kellegagi. Ema on kaugel, tema lausa heidab mulle ette, et miks ma üldse mehest enam räägin. Südamesõbrannat ka pole. Olen niiii üksi. Lapsega pole jõudu tegeleda, aga kui õhtul magama lähen, siis nutan juba seetõttu, et ma lapsega ei tegelenud, et ma raiskasin seda imeilusat aega, ta praegu ju alles 3 a. Mõtlen sellele, kuidas ma tulevikus kahetsen seda raisatud aega, aga ikkagi pole järgmine päev jõudu ega tahmist lapsega midagi koos teha. Ka mõtlen ainult sellest, et mees rikkus minu elu ära. Minu soovid ünistused sõltusid temast - ma ei tunne mingit rõõmu kahekesi randa minekust. Ka siis kui koos olime. See on ilmselt suhtesõltuvus või liig kleepumine, aga minu arvates poleks sel juhul ju suhtel üldse mõtet, kui ikka enamus ajast koos ei veedeta.

Küsimus pärast pikka juttu - kuidas saada taas veidi rõõmsamaks? kas aeg parandab haavad? või on ikkagi vajalik arsti juurde pöörduda. Seda ka natuke häbenen. Pole isegi apteegist julgenud küsida mõnda rahustavat teed või muud, kardan, et mida mõeldakse.
Ette tänades, P

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Viige Laps tema vanemate (lapse vanavanemate) juurde ning öelge, et rohkem ei suuda. Et laps jääb nüüd siia - küll ma siis kuu-kahe pärast tulen, nagu tema omal ajal seda veidi tegi. Ja ütelge nägemiseni. Mängige see etteaste jõuliselt välja, raha-toetust on Lapse kasvatamisel ju ikkagi vaja.
Küll nad siis tegutsema hakkavad. Kui ei, siis täieline lahusolek ja kohtu kaudu alimente - Lapse huvides on seda kõike vaja ette võtta.
Arstirohuga ei oska siin kuidagi aidata. Rahustavat teed apteegist soovitan küll.
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?